Eesti Vabariigi sünniaastat tähistava ettevõtte nime taga on kellafirma, mille toodang on pühendatud meie riigi ajalooliste­le suurkujudele ja sündmustele.

Selle on loonud militaar- ja ajaloohu­viline Tõnis Leissoo, kelle kireks on juba lapsest saati olnud kellad. Ta töötab Tartu Raekoja platsis ajaloolises pangahoones rauast seintega ruumis, kus vanasti hoiti klientide raha ja väärisasju.

Töökoht seifis

Põhimõtteliselt töötab Tõnis toasuuruses seifis. Kui ta sulgeb oma ainukese akna raudluugiga, siis katkeb ühendus muu maailmaga, sest kaob nii telefonilevi kui ka andmeside. Aga talle see sobib. Kellade kokkupanemise juures ei tohi kokku puutuda tolmuga: kui tolmutera peaks kellamehhanismi sisse sattuma, siis tuleb kõik uuesti lahti võtta, ära puhastada ja seejärel taas kokku panna.

Tõnis hoiab ruumis stiilipuhast joont. Tal on vana raadio, kus tegelikult sees Bluetooth kõlar. Sealt kuulab ta peami­selt raadiot, sest pelgalt muusika kuula­mine tüütas ära. Tõnise tool on pärit Tal­linnast Stenbocki majast, kus töötas tema vanatädi. „Ilmselt on selle tooli peal istunud valitsuse liikmed,” sõnab Tõnis. Vanatädi sai tooli seetõttu, et kui hoone kaotas valitsusasutusena tähtsu­se, jagati mööbel laiali. Tõnise töölaualt ei leia ka arvutiekraani ja aega näitab talle antiigipoest ostetud allveelaevakell.

Ruumi leidmise taga erilist lugu ei ole. „Nägin kuulutust, hakkas meeldima. Kü­sisin kohe järele, kas ka kappe tohib ka­sutada,” räägib Tõnis. Tegemist on kappi­dega, kus hoiti klientide raha ja väärisesemeid. Kokku on Tõnisel kasuta­da 334 kappi, kus ta hoiab enda jaoks olu­lisi esemeid.

Tartusse tuli Tõnis kaheksa aastat ta­gasi, kui talle tehti ettepanek asuda tööle internetikasiinosid arendavasse ettevõt­tesse Playtech IT-osakonna juhina. „Kü­sisin, kas pean tingimata Tartusse koli­ma, aga öeldi, et muud varianti ei ole,” räägib ta. Kokku on Tõnis IT valdkonnas töötanud 15 aastat ja pole seda siiani jät­nud. Tal on konsultatsioonifirma, kus töötati välja äpp, mis parandab lennukis wifi-ühendust. „Lennufirmad tunnevad selle vastu suurt huvi,” sõnab Tõnis. Siis­ki ütleb ta, et on IT-st väsinud ja soovib luua midagi reaalsemat.

Vanaisa kellad inspireerisid

Tõnise teekond kelladeni sai alguse juba lapsepõlvest. Kellad, eriti mehaanilised, on meeldinud talle nii kaua, kui ta suudab meenutada.

„Arvan, et huvi sai alguse, kui olin umbes kuueaastane ja mul oli võimalus mängida oma vanaisa viiekümnendatest aastatest pärit kellade koguga,” märgib ta. Eriliste sündmuste puhul lubati Tõnisel neid käele panna ja see tekitas poisis uhke tunde. Mõistnud poja kiindumust kellade vastu, otsustas isa talle sünnipäevaks kinkida päris isikliku kella, mille Tõnis sai ise välja valida. Valituks sai klassikaline Casio F-91W, väga vastupidav kell, mis teenis pikki aastaid.

Tõnise huvi kellade vastu aina kasvas. Ta kogus kellateemalisi ajakirju ja raa­matuid, küsis poodidest voldikuid ja buk­lette. Kui tekkis võimalus, siis ostis sa­jaeuroseid kellasid ja hakkas neid tuunima: lihvis, poleeris, vahetas välja seiereid ja lisas uhkemad rihmad.

Ta on uurinud ka käekellade valmista­mise ajalugu, mis ulatub 18. sajandi algu­sesse ja vaadanud meeletul hulgal vi­deoid kellade lahtivõtmisest ja kokkupanekust. Tuttav kellasepp Tartus on talle samuti jaganud õpetussõnu.

Ühel hetkel astus Tõnis suure sammu edasi, disainis ise kellakorpuse ja lasi selle Shapeways keskkonnas 3D kujul välja printida. „See on väga lihtne, laed neile 3D-faili ja nad prindivad toote välja kas plastikust, terasest, kullast või mõnest muust materjalist. Mina tellisin hõbe­dast,” räägib Tõnis, kes omaloodud esi­mest kella mõnda aega ka kandis. Ta näi­tas seda ka sõpradele, kes olid vaimustuses ja kinnitasid, et ta on tõeline kellameister. Siiski ei saanud see lõpli­kuks kaalukeeleks põhitööst loobumisel ja kellade valmistamisele pühendumisel.

Ajaloohuvi viis edasi

Ajaloohuviline Tõnis hakkas mõtlema, et Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks võiks luua kella. Tema soov oli teha mida­gi sellist, mis kestaks tast endast kauem. Nii sündiski bränd Estonia1918 ja kodumaale pühendatud käekell Wõitleja. Ajaloohuvilisena teadis Tõnis, et Eesti soomusrongid on meie vabaduse sümbol – Vabadussõjas osutusid need üheks tõhusamaks vahendiks vaenlasega võitlemisel.

Käekella nimi tuleb soomus­rongi nr 5 suurtükivagunist. Ühtlasi viitab nimi Wõitleja ka vabadusvõitlejate­le: kõigile neile meestele, naistele ja lastele, kes võitlesid meie vabaduse eest aastatel 1918–1920 nii bolševike kui ka Landeswehri vastu. „See on suur lugu, et üks väike riik sõdis korraga nii Venemaa kui ka Saksamaaga ning et Venemaa andis meile sõja kompensatsiooniks ja riigi ülesehitamiseks viis veoautokastitäit kulda,” räägib Tõnis. Inspiratsiooni saamiseks luges ta palju ajaloolist kirjandust. Kella variante oli algselt pea 40 erinevat.

Reaalsus lajatas vastu pead

Tõnis tegi oma prototüübist maailma ühte populaarsemasse kellafoorumisse watchuseek.com postituse. Talle endalegi ootamatult läks see üles hoopis uudisena ja huvi kella vastu oli tohutu. Et seda kuidagi hallata, korraldas ta Indiegogo lehel ühisrahastuskampaania, lubades toota 100 kella hinnaga 900 eurot tükk. Tema soov oli koguda 25 000 eurot, kuid raha kogunes üle kolme korra rohkem. Seepeale mõistis Tõnis, et ta on loonud midagi erilist. Ta loobus oma põhitööko­hast Playtechis ja keskendus kellade valmistamisele.

Wõitleja korpus on freesitud ühe detai­lina CuSn8 pronksist. Tegemist on luk­suskäekellade puhul tavapäraselt kasuta­tava materjaliga, kuna see on mereveekindel, st soolane vesi ei tekita korrosiooni. Käekella sihverplaat on val­mistatud Roman Tavasti töökojas ning kuumemailitud kvaliteetsete juveelie­mailidega. Suurim väljakutse kella loo­misel oli see, et kell pidi olema suur, aga samas kõige mugavam, mis eales loodud. See ei tohtinud olla liiga raske, mis tä­hendab, et Tõnis ei saanud kasutada liiga palju metalli. Teiseks pidid rihma kinni­tuskohad olema nii ümarad kui võimalik.

Kokku tootis Tõnis sada Wõitleja kella ja kõik leidsid kiiresti omaniku. Ta andis endale lubaduse, et rohkem ta seda kella ei tooda. See on tema jätkuv põhimõte: igal kellamudelil on oma kindel tootmis­arv ja ühtegi sellist kella ta rohkem ei tee.

Kes hiljaks jääb, see ilma jääb

Kõikide soovijate rõõmuks lõi Tõnis uue mudeli, mis oli esimesega sarnane. Uus kell sai nime Tasuja, samuti soomusrongi eeskujul, ja neidki kellasid tootis ta ainult sada. Edasi lõi ta Eesti heliloojatele ja dirigentidele mõeldes kella Maestro, mille seier meenutab dirigendikeppi.

Viimane mudel on Aviaator, mis on pühendatud Eesti inseneridele Voldemar Postile, Rein Toomale ja Otto Orgile, kes 1938. aastal lõid praktiliselt nullist lennukimudeli PTO4. Tõnisel oli inspi­ratsiooni saamiseks võimalus tutvuda ka omaste käes oleva arhiiviga. Kella valmistamisel on kasutatud magneesiu­misulamit, mida kasutati ka lennukira­taste valmistamisel.

Kella korpus kaalub 9,98 grammi ja keerab ennast käe liikumise peale üles. „Põhimõtteliselt on tegemist igiliikuriga,” tunnistab Tõnis. Tal on plaanis luua ka merendusteemali­ne kell Admiral; kaugema tuleviku kohta aga poetab Tõnis mõtte, et üks järgmis­test kelladest võiks olla pühendatud metsavendadele, kelle seas oli ka kaks tema vanaonu.

„Kelladega tahan edasi rääkida lugusid, mida kõik ehk pole veel kuulnud. Meil on suured lood, mida rääkida, ja külalised võiksid neid teada,” sõnab Tõnis. Iga kella arendamine maksab tema sõnul kuni 30 000 eurot. Müügihinda hoiab ta all, müües ja vajadusel ka parandades kella­sid ise.

Artikkel ilmus algselt LHV ajakirjas Investeeri. Artikli autor on Tiit Efert.