Pärast edukat 2017. aastat arenguriikide aktsiaturgudel tõi 2018. aasta kaasa tormituuli. LHV privaatpanganduse portfellihaldur Kaius Kiivramees analüüsis, miks ja kuidas jõuti tänastesse keeristesse ning milliseid uusi võimalusi see investoritele loob.
Arenguriikide all peavad investorid ennekõike silmas madalama sissetulekuga, kuid kiiremini kasvavaid riike, kus võib pigem leida kõrgemat poliitilist ebastabiilsust ja nõrgemaid riiklikke institutsioone – kõike seda, mis toob investorite jaoks kaasa lisariske. Enamasti peetakse silmas Aasiat (v.a Jaapan), Ladina-Ameerikat, Ida-Euroopat, Lähis-Ida ja Aafrikat. Samas on see lähenemine muutunud nn vana maailma investoritele pigem eksitavaks, isegi kahjulikuks. Eesti investorite jaoks on arenguriigid kindlasti lihtsamini mõistetavad.
Selleks, et jõuda 2018. aasta tormituulte põhjusteni arenguriikides laiemalt, peaks võtma korraks hoo maha ja vaatama pikaajalisi trende. Kui jaotada maailm kaheks läbi SKP-numbri, moodustaks läänemaailma majandus jätkuvalt 60 protsenti ja arenguriigid 40 protsenti maailmamajandusest. Iga riigi tegelikku hinnataset vaadates näeme oluliselt teistsugust pilti: vaatame tegelikku hinnataset riikides – võttes arvesse, kui palju saab inimene sama sissetuleku eest tarbida – ja näeme, et arenguriigid läksid läänest mööda juba 2008. aastal.
Hiina tõus
Kõik see toimus tänu Hiinale. Hiina näide on ajaloos ekstreemne: lühikese perioodi jooksul on täielikust vaesusest välja toodud sadu miljoneid elanikke ja see on omakorda andnud poliitilisele süsteemile väga suure usalduskrediidi. Tõsiasi tõuseb esile, kui võtta arvesse vanas maailmas viimasel ajal toimunud populistlikku pööret ebastabiilsuse suunas.
Mõõtes majanduse suurust ostujõu alusel näeme, et Hiina möödus nii Ameerika Ühendriikidest kui ka Euroopa Liidust juba mõned aastad tagasi. Hiina keskklass on täna maailma suurim. Hiina uus pealetulnud põlvkond on eelmisest oluliselt jõukam ja ka enesekindlam – vastupidiselt läänemaailmale, kus uus generatsioon on eelmisest pigem madalama sissetulekuga ja seega ei paista tulevik kuigivõrd helge.
Hiinlaste edulugu ja kiire areng viimase kolme aastakümne jooksul on süstinud neisse üksjagu enesekindlust. Kuigi absoluutnumbrites ei pruugi Hiina majandus olla maailmas suurim, on selgelt tunda, et riigi roll maailmas on tänaseks muutunud.