Tõenäoliselt pärinevad paljude eestlaste teadmised krediitkaartidest pigem lääne telesarjadest ja –filmidest kuivõrd läbi kohalike pankade turundustöö. Suure hulga tuntud filmide tegevus ei saakski tegelikult krediitkaartideta toimida. Kas kujutad näiteks ette, kuidas oleks Kevin filmis “Üksinda kodus 2” saanud alaealisena ja sentigi omamata broneerida hotellitoa, kui Ameerikas oleks Eestiga sarnane krediitkaardikultuur?
Miks pole Eestis krediitkaardid nii massiliselt levinud kui USA-s?
Üks ja tõenäoliselt suurim põhjus, miks Eestis pole krediitkaardid säärane normaalsus nagu USA-s, peitub LHV kaarditoodete tootejuhi Ingvar Kassuki sõnul ajaloos. “Nii meie tarbimis- kui ka krediidikultuur on lihtsalt Ameerika omast väga palju noorem, et mitte öelda vähem arenenud. USA-s on krediitkaardid olnud aastaid ja aastaid täielik normaalsus, samas kui meie puhul on säärased tooted alles arenemisjärgus,” selgitas ta.
LHV makseteenuste osakonna juhi Kaspar Loogi sõnul on oluline ja samuti ajalooga tugevalt seotud faktor see, et deebetkaardid eeldavad pideva internetiühenduse olemasolu. Minevikus see aga nii polnud, mistõttu tuligi ajada läbi teiste maksevahenditega. “Sellest ka nimi. Alguses oligi krediitkaart, enne kui deebetkaart üldse tuli,” rääkis Loog. “Asja mõte seisneski selles, et sul on kaasas plastiktükk, millega piltlikult öeldes said laenu võtta ja tehing jõudis panka ajalise viitega. Deebetkaadid toimivad uues olukorras, kus kaardi haldaja ja panga vahel on pidev ühendus olemas.”
Suurt rolli mängib ka turundus
Hoolimata kahe riigi ajaloolistest erinevustest kasutavad ka eestlased krediitkaarte. Enamasti on neid inimesel siiski üks, kuid Ameerikas on mitme krediitkaardi kaasas kandmine pigem normaalsus kui erand. Siin tuleb mängu turundus ehk see, kuidas ettevõtted oma tooteid presenteerivad.
“Lõppude lõpuks on kõik turundus, mis on ehitatud põhitoote ümber,” sõnas Loog. “Krediitkaardi väljaandja põhieesmärk on see, et inimene võtaks laenu. USA-s on turg suur, konkurents on tihe ja on vaja lihtsalt eristuda ning juba ajalooliselt on seal väga suured ja võimsad ettevõtted pakkunud krediitkaardi kasutajatele teatud lisahüvesid.”
Walmarti-sugused hiigelettevõtted seovad Loogi sõnul oma krediitkaardi ära lojaalsusprogrammiga – nähtusega, mis pole ka eestlastele võõras. “Levinud on cashback ja teised preemiapunktide kogumise süsteemid, bensiinijaamas tasuta kohvi saamine ja muu selline. Ka Eestis teevad ettevõtted tegelikult täpselt sama asja, lihtsalt vähemal määral,” selgitas ta.
Loogi sõnul on ka Eesti finantsturul konkurents üha enam kasvamas ning kui pangad ja firmad tahavad uusi kliente meelitada, tulebki pakkuda välja üha enam uusi lahendusi. “Lihtsalt ameeriklased on meist aastaid ja aastaid ja aastaid ees,” lisas Kassuk.
Eesti seadused ei luba kergekäeliselt laenu anda
Lisaks turundusele, ajaloole ja sellest tulenevale tarbimiskultuurile mõjutab Eesti puhul krediitkaartide populaarsust ka seadusandlus. “Eestis on tegelikult laenuandmine väga tugevalt reguleeritud,” sõnas Loog. “Ma arvan, et tarbija seisukohast on see isegi hea asi, sest USA-s võidakse sulle sisuliselt pimesi saata postkasti krediitkaart, mis on kasutusvalmis. Selleks pole vaja isegi soovi avaldada,” rääkis ta.
Nimelt on sealsetel krediitiasutustel võimalik ära kasutada olemasolevaid registreid, et potentsiaalseid kliente sedavõrd agressiivse taktikaga enda juurde meelitada. “Sisuliselt on tänu positiivse krediitiregistri olemasolule võimalik firmadel juba eelprofileerida ära oma võimalikud kliendid ja neile see kaart nö pihku panna ning loota, et seda hakatakse kasutama. Lepingusse minemise protsess on seal maal Eestiga võrreldes kordades lihtsam,” selgitas Loog.
Eestlased ei tunne krediitkaardist puudust
Kuigi Eestis on krediitkaardi kasutamise trend võrreldes Ameerikaga pigem madalal tasemel või isegi languses, siis Lääne-Euroopa riikide puhul enam erilisest vahest rääkida ei saagi. “Ka seal on suurtel pankadel selliseid lojaalsus-krediitkaarte, cashback-krediitkaarte välja antud ning piir kahe ühiskonna vahel on hägustumas,” rääkis Kassuk.
Kuid tegelik põhjus, miks eestlased ehk krediitkaartidest nii vaimustuses pole kui meie läänenaabrid, võib olla hoopis lihtsam. “Iga toote puhul on küsimus selles, kas see rahuldab mõnda vajadust, mis inimesel praegu on katmata. Me saame juba täna teha internetimakseid suures osas vabalt deebetkaardiga,” selgitas Kassuk. “Reaalne vajadus on krediitkaardi järgi põhimõtteliselt ainult siis, kui sul on vaja välismaal autot rentida.”
Kui filmides ja telesarjades makstakse krediitkaardiga kõikvõimalike asjade eest – hotellitoast restoraniarve ja uute riieteni – siis eestlastel on selle “vajaduse” rahuldamiseks juba oma lahendus olemas. Ameeriklased eelistavad liisingut ja laenu võtta peamiselt ainult suuremate ostude jaoks, näiteks auto ja maja ning kasutavad väiksemate väljaminekute jaoks krediitkaarti. Eestlased aga paistavad end mugavamalt tundvat just nimelt järelmaksude ja liisingute maailmas. Olgu siis tegu auto või pesumasinaga.
