Kuigi finantsvabadusest unistavad paljud inimesed, ei pruugi sellel igaühe jaoks olla samaväärne tähendus, mis omakorda võib tähendada suuri erinevusi ka püstitatud eesmärkides. Luminori privaatpanganduse varahalduri Kalle Kose sõnul ei pea finantsvabadus tähendama passiivsest tulust äraelamist, vaid tagama eluviisi, mida inimene kõige rohkem elada soovib.
Finantsvabadusel võib olla ka varjukülg
Miks finantsvabadus viimastel aastatel ikkagi nii palju kirgi kütab? Kose sõnul on idee finantsvabadusest igati üllas – inimesed püüavad “tööorjusest” pääseda ning saavutada võimalikult kiiresti unistuste olukorra, kus investeeringud „teevad tööd“ nende eest –, kuid samas sõltub väga palju iga inimese tõekspidamistest ja isikuomadustest, mistõttu ei pruugi selleni püüdlemine igaühele meeltmööda olla. “Finantsvabadus ei välista küll palgatöö või mõne muu sissetuleku olemasolu, kuid samas tuleb ka mõista, et selline eluviis ei pruugi paljudele inimestele sobida,” sõnas ta.
Kose sõnul kiputakse finantsvabadust sageli müstifitseerima ning see on viinud olukorrani, kus töölkäimist seostatakse negatiivse poolega inimese elust. “Kui finantsvabadust mõista kui tööorjuse vastandit, siis võib jääda tähelepanuta tõdemus, et töö võib tegelikult olla inimese elu väga huvitav ja arendav osa – seega on finantsvabaduse populaarsuse tõusul näha ka negatiivseid arenguid, kus töötegemist kiputakse võrdsustama ebameeldivaga,” ütles Kose.
Finantsvabaduse mõiste definitsioon sõltub Kose sõnul palju ka sellest, kellelt seda küsida. “Kui noorte jaoks on üldjuhul tähtis, et passiivne tulu kataks igakuised kulud, siis vanemas eas lisandub olulise teemana ka laste ja muude pereliikmete toetamine. Pensioniealised seevastu soovivad vältida oma järglastele koormaks olemist, mistõttu võib finantsvabadus nende jaoks tähendada olukorda, kus inimene ei pea vanaduspõlves oma elujärje või hoolitsemise pärast muretsema.”
Just seetõttu on finantsvabadus justkui elukestev teekond, mille käigus omandatakse eluks vajalikud käitumuslikud oskused ja teadmised. “Väga tähtis on säästmise ja vajaliku investeerimiskapitali kogumisega alustada võimalikult noorelt ning teha juba teekonna alguses vajalikud arvutused, mille põhjal planeerida kuidas ja mis aja jooksul soovitud finantseesmärkideni jõuda. Rahaasjadel tuleb regulaarselt pilku peal hoida ning veenduda, kas inimene on ikka seatud eesmärgi poole teel või mitte,” rääkis Kose.
Finantsiline heaolu võiks olla igaühe eesmärk
Finantsvabadust võib Kose sõnul mõista kahe kategooria abil – kui otsene finantsvabadus tähendab passiivset tulu, millega katab inimene kõik sissetulekud ning suudab seejuures ka raha säästa ja edasi investeerida, siis kaudset finantsvabadust võiks võrrelda finantsheaoluga. “Kaudse finantsvabaduse ehk finantsilise heaolu puhul on inimesel olemas selge arusaam oma kuludest ja tuludest, huvitav ja rahuldust pakkuv töö, mida ta hea meelega teeb, ning suures pildis just selline elu, mis võimaldab ka vaba aega meelepäraselt sisustada,” näitlikustas ta.
Otsese finantsvabaduse saavutamine eeldab üldjuhul inimeselt teatud perioodi jooksul võrdlemisi ranget enesedistsipliini, kulude kärpimist ja tagasihoidlikumat eluviisi. “Paljude inimeste jaoks tundub tänaste mugavuste arvelt unistamine olukorrast, kus kunagi saabub õuele parem elu, veidi raskesti teostatav. Seetõttu on teatud isikuomadused väga olulisel kohal,” lisas ta.
Kui otsene finantsvabadus ei pea ilmtingimata olema iga inimese suurim eesmärk, siis kaudse finantsvabaduse ehk finantsilise heaolu poole soovitab Kose püüelda kõigil. “Hea finantstervise taotlemine ja finantsiline heaolu võiks olla igaühe laiapõhjaline eesmärk – kui kulude tase on tuludega võrreldes mõistlik ning inimesel on olemas pensionipõlvele suunatud säästmisplaan, siis suures pildis on see igati hea sihtmärk, mille poole püüelda.”
Teekond finantsvabaduseni koosneb erinevatest etappidest
Esimeseks sammuks igasuguse finantsvabaduse poole püüdlemisel võiks olla välditavate kulude hindamine ja kärpimine. “Selle alla võib kuuluda mitmeid erinevaid kulude alaliike. Sageli on igapäevaste toimetuste puhul oluliseks transpordi või parkimisega seotud kulud, mille osakaalu oleks teadlike otsuste abil võimalik vähendada.”
See aga sõltub omakorda inimese elukohavalikust, mis vajab samuti planeerimist ja teadlikumat analüüsi. “Noorel inimesel, kellel veel oma eluase puudub, on valik, kas elada teatud vanuseni üürikorteris või investeerida varakult kinnisvarasse – sellisel juhul saab juba mõelda, kas elukoha asukoht toetab pikaajalist säästmist või toob kulusid juurde,” kirjeldas ta.
Et finantsvabadust mõistetakse sageli ka kui laenukoorma vähendamist või sootuks puudumist, võiks kinnisvaraomanikud seada eesmärgiks laenukohustusest vabanemise. “Miks mitte teha tööd selle nimel, et laenukohustusest võimalikult kiiresti vabaneda – just võlgade ja laenude vähendamisest saab finantsvabadus alguse ja võiks olla justkui esimene etapp selle poole pürgimisel.”
Laenukohustuste ja finantsinstrumentide kõrval ei tohiks Kalle Kose sõnul ära unustada investeerimist iseendasse ehk haridusse, mis võimaldab kulude kõrval keskenduda ka tulu suurendamisele. “Haridus on üks olulisemaid faktoreid, kuidas inimene iseenda heaollu panustada saab, kuna see määrab reeglina ära, millist tööd inimene tegema hakkab ning kui milline on selle ametipositsiooni eeldatav töötasu,” rääkis ta.
Seega koosneb finantsvabadus paljudest erinevatest aspektidest ja etappidest ning igaüks saab sel teekonnal oma finantsilisse heaollu asjakohaselt panustada. “Säästmine on igasuguse finantsvabaduse alus – seda saab mugavalt rakendada näiteks automaatselt ehk regulaarse investeerimise abil. Kui tekitada juba noorena säästmise harjumus, on hiljem märkimisväärselt lihtsam neid põhimõtteid ellu viia,” ütles Luminori privaatpanganduse varahaldur lõpetuseks.
