Veel paarsada aastat tagasi tuli raha vajaval eestimaalasel pöörduda kas mõne jõukama suurkaupmehe poole või loota jaaniööl maa peale kerkiva rahapaja leidmisele, sest tänapäevases mõistes pangandus oli Eesti pinnal veel alles üsna noor.
Paar sajandit tagasi hakkas pangandus siin küll tekkima, kuid ei täitnud neid funktsioone, mida ta teeb täna. Raha kogumine, kasvatamine, laenamine ja hoidmine tähendasid erinevatel tollases mõistes ametiasutustel, inimestevahelistel suhetel ja kogukondlikel tavadel põhinevaid läbipõiminud toiminguid. Siiski võis juba tollal täheldada tänapäeva pangandusele omaseid trende.
Luminori peaökonomist Tõnu Palm ütles, et ajaloolaste andmetel polnud laen eriti suur patt ka Eesti talupoegade seas, sest laenuraha või magasilaen võimaldas rasked ikaldusaastad üle elada ja hiljem edukamatel talud rendile või lausa päriseks osta. „Eks ikka talude päriseks ostmine ja sellega kaasnev eneseteadlikkus sillutas ajaloos hiljem teed rahvuslikule ärkamisele ja hiljem omariiklusele,“ võttis Palm kokku ajaloolaste selgitusi.
Suuremad andsid laenu väiksematele
Esimesed pangad Eestis – Eestimaa Mõisnikkude Maakrediidiselts ja Liivimaa Mõisnikkude Maakrediidiselts – asutati aastal 1802. Veelgi varasemalt oli tänapäevaselt mõistetav pangandus paljuski kas puudu või piirdus rahalaenajatest üksikisikutega. Riiklike rahaasutuste nimistutes olid esikohal renteid, mis kujutasid endast riigikassa ühte osakonda.
Pärnus, Tartus ja Tallinnas tegutsesid renteid koos proviandimagasinidega juba 17. ja 18. sajandil. Nende kaudu koguti pearaha, mitmesuguseid riiklikke lõive (aktsiise), kroonumõisate ja -metsade tulu, anti välja passe ja kauplemislube, müüdi raudarssinaid, maksti välja riigiametnike palku ja pensione. Eraisikute pangandusega renteid aga ei tegelenud.
1858. aastal alustas Tartus tegutsemist St. Antoni gildi laenukassa – esimene krediidiühistu Eestis ja ka Vene impeeriumis, kuid veel tükk aega pidid meistrid, väikekaupmehed ja muud tavakodanikud pöörduma krediidi saamiseks suurkaupmehe poole nagu oli kombeks olnud sajandeid.
Väheste regulatsioonide tõttu kippus raha koonduma väheste rikaste kätte, kes hakkasid oma vabu vahendeid kõrge intressiga välja laenama. See ei olnud aga tavalise kodaniku jaoks mõistagi kuigi odav tegevus. Seega põhines eestlaste igapäevapangandus sajandeid omavahelisel (naturaal)majandamisel. Raha ei omanud sama vormi või tähendust, mida teeb ta praegu.
Läbi unkaaugu paistis rahapajaleek
Rahavarude suurendamisel loodeti ka erinevate vanarahva uskumuste peale, mis pidid jõukuse ja rikkuse majja tooma. „Juba vanarahva tarkus ütleb, et rahaga tuleb hoolikalt ringi käia ning seda ei tohiks õhtuti üldse puutuda – ju on seal tõeiva sees,” märkis Palm.
Just jaanipäev oli kõrgajaks kõikidele erinevatele müütidele. Aasta lühim öö oli (ja on) maagiliste toimingute ning kõikide võimaluste aeg. Tavaliselt pidi Vanakurat just sellel ööl rahapaja välja võtma ja raha kuivatama. Vanarahva usu järgi võis otsija hea õnne korral rahapaja aga ka ülesse leida ja siis muidugi pururikkaks saama. Selleks tuli kas läbi kirstulauas asuva oksaaugu, oma harki aetud jalgade vahelt või läbi unkaaugu ümbrust vaadelda – nii pidi rahaleek kenasti kätte paistma. Seda aga vaid nendele, kes olid kannatlikud: ega näpuvalge end kärmelt paljasta.
Kokkuvõtteks nentis Palm, et kuigi pangandus on sajanditega muutunud, on jaanipäev meie esivanemate tavadele vastavalt eestlaste eludes endiselt tähtsal kohal. „Unkaaugust välja vaatamise asemel toovad rikkuse 21. sajandil õuele õnneks aga veidi töökindlamad vahendid,“ lisas ta.
