Oma kodu ostmisel on hea variant võtta laen leibkonnas kahepeale, sest nii on võimalik saada suuremat laenu ja valida endale meelepärasem kodu. Kahekesi on laenu ka tagasi maksta lihtsam. Mis aga saab ühiselt võetud laenust ja kinnisvarast siis, kui kooselu äkitselt otsa saab ja inimesed eri teed lähevad? Sellest räägib lähemalt Luminori kodulaenude projektijuht Ivi Kräkel.
Laenukohustused paneb paika leibkond
Pank soovib iga laenutaotleja puhul teada, milline on tema leibkond: kas ta taotleb laenu üksi, koos elukaaslase või abikaasaga ning kas tal on ülalpeetavaid. Samuti on pangale oluline, kust tuleb laenu omafinantseering ja millised on kliendi sissetulekud ning erinevad rahalised kohustused.
Leibkonnana lähevad üldjuhul arvesse kaks inimest, kes soetavad koos uue kodu, elavad seal koos ning kannavad ka koos kulusid. Kui mõlemad leibkonna liikmed maksavad laenu koos, siis on loogiline, et mõlemast saab ka vara omanik.
See ei tähenda, et varaomandi suhe peaks olema täpselt pooleks või võrdne — sageli maksab üks pool sissemaksu rohkem, teine jälle igakuiseid laenumakseid rohkem. Selle, millised on kummagi poole kohustused, peavad omavahel kokku leppima laenuvõtjad, sellesse ei sekku pank kuidagi.
Ka see, kas paar on abielus või elatakse lihtsalt koos, ei oma panga jaoks erilist tähtsust. Suhte juriidiline külg mängib rolli vaid laenulepinguga kaasas käiva notaritehingu puhul.
Mis juhtub, kui minnakse lahku?
Kindlasti peab arvestama, et kui minnakse lahutama või niisama lahku, ei tohi unustada rahaasju ja kohustusi — need tuleb täpselt paika panna. Seda isegi juhul, kui lahkuminek on sõbralik ja inimesed jäävad kas ühiste laste või muul põhjusel edasi suhtlema. Ka siis tuleks kohe ära otsustada, mis saab ühiselt võetud laenust ja kinnisvarast, et ennetada probleeme, mida inimesed sageli ette näha ei oska.
Laias laastus on sellisel juhul kaks valikut. Üks osapool võib teise laenust välja osta ning laenu üksi edasi teenindada. Kui on võetud kallim laen ja kumbki osapool üksi selle maksmisega toime ei tule, siis tuleb vara maha müüa, saadud müügist laen tagastada ja ülejäänud summa omavaheliste kokkulepete järgi ära jagada.
Kui klient valib variandi, mis kaastaotleja laenust vabastab, võib ta laenule uue taotleja juurde lisada. Näiteks juhul, kui uus elukaaslane on juba olemas. Samas tasub meeles pidada, et uus taotleja võiks olla inimese partner, mitte ema või õde, sest nemad on panga silmis üldjuhul eraldi leibkonnas.
Laenu ülevõtmise korral tuleb uuesti hinnata inimese laenuvõimekust, sissetulekuid, kõiki krediidikohustusi ja vara väärtust. Lepingu muutmise tasu, vara hindamine ja notaris käimine on lisakulud, millega samuti tuleb arvestada. Õnneks ei ole muutustega kaasnevad lisakulud eriti suured, sest hüpoteek on juba seatud ja seda uuesti tegema ei pea.
Pank kliendi eraellu ei sekku
Kõige olulisem on see, et inimesed oleksid omavahel kõiges olulises juriidiliselt kokku leppinud ja et see oleks kuskil kirjas ja tõestatav. Pank inimeste vaidlustesse ja eraellu ei sekku, need tuleb kliendil omal käel lahendada.
Näiteks kui laenul on kaastaotleja ja põhitaotleja, on neil mõlemal võrdne vastutus. See tähendab, et kui üks osapool äkitselt enam laenu ei maksa, siis vastutab ka selle osa eest teine.
Kindlasti tasub end ootamatuste eest kindlustusega kaitsta — nii elu- kui laenukindlustus tagab selle, et haiguste, õnnetuste ja muude ettenägematute asjaolude tõttu ei jääks inimene hätta ega kaotaks kodu.
