Investeerimisega alustamiseks pole kunagi liiga hilja. Küll aga võib algajast investori jaoks tekitada segadust, millise varaklassi kasuks otsustada ning millised on selle otsuse head ja halvad küljed. Olulisemate varaklasside põhitõdesid tutvustab Luminor Pensionsi riskijuht Anton Skvortsov.

Populaarsed varaklassid

Anton Skvortsovi sõnul on investeerimiseks palju erinevaid võimalusi ning igaüks leiab kindlasti endale sobiva. Peamised varaklassid, mille vastu kõige rohkem huvi tuntakse, on aastate lõikes jäänud samaks. “Peamiselt investeerivad inimesed ikka aktsiatesse, võlakirjadesse ja kinnisvarasse,” ütles ta.

Nendest varaklassidest kõige populaarsemad on aktsiad. “Aktsiate olemus on iseenesest väga lihtne: nende omamine annab sulle osa teatud ettevõttest ning selle kasvust ja kasumist. Mida rohkem sul aktsiaid on, seda suurem osakaal sul selles ettevõttes on, seega põhimõtteliselt oled sa ettevõtte üks omanikest,” selgitas ta.

Samuti räägib aktsiate kasuks fakt, et vähem kasvavad, ent sealjuures stabiilsemad ja vanemad ettevõtted maksavad investorile ka dividende, mis tähendab, et nendelt on võimalik saada jooksvat tulu.

Nii heas kui halvas

Nagu öeldud, annab aktsiate omamine investorile võimaluse osaleda ettevõtte kasumis ja kasvus. “Kui ettevõttel läheb väga hästi ja ta kasvab kiiresti, siis sellest tulenevalt võib ka aktsia hind päris korralikult kasvada. Kuna tulupotentsiaal on aktsiate puhul väga korralik, siis on arusaadav, miks see varaklass inimestele meeldib,” märkis Skvortsov.

Küll aga tuleb arvestada ka varjupoolega, mis tähendab, et alati ei liigu kõik näitajad ülesmäge ning leppida tuleb ka langustega. “Aktsiainvesteeringu risk on päris suur – see tähendab, et kui ettevõte läheb pankrotti, kaob aktsiakapital ära ning aktsiaomanikule ei jää midagi alles,” tõi ta välja.

Just sel põhjusel on oluline oma vara hajutada ning mitte investeerida vaid ühe ettevõtte või valdkonna aktsiatesse.

Igaühele midagi

Reeglina on aktsiate hind alustavale investorile jõukohane ning selleks, et investeerimist katsetada, ei pea Skvortsovi sõnul omama väga suurt kapitali. “Sa ei saa küll selle põhjal korralikku portfelli ehitada, aga kui tunned mõne aktsia vastu suuremat huvi, saad sellesse investeerimise käigus katsetada, esimesed tehingud teha ja vaadata, kuidas selline võimalus sulle üldse sobib. Tasub alustada selliste ettevõtete aktsiatest, mida hästi tunned ja võib olla mille tooteid ka ise kasutad.” 

Teine hea võimalus alustavale investorile aktsiainvesteeringuid katsetada on aktsiafondid või ETFid, ehk börsil kaubeldavad fondid. Nende puhul võib isegi ühest või kahest fondist või ETFist koostada hästi hajutud aktsiaportfelli, mis vastab inimese eesmärkidele. See tähendab, et ka selle puhul pole alustamiseks suurt summat vaja.

Aktsiatesse investeerimise kasuks räägib ka fakt, et tehingutasud on viimastel aastatel väga soodsad, mis tähendab, et ligipääs sellele investeerimisvõimalusele on väga hea. Kindlasti tuleb aga arvestada, et aktsiate hind võib üsna palju kõikuda. “Kui inimene oskab aktsiad õigesti valida ning koostab korraliku portfelli, siis on sellesse varaklassi investeerimine igati mõistlik ja hea viis,” lisas ta.

Võlakirjad on stabiilsem varaklass 

Teine varaklass, kuhu algajatest investeerijad tihti raha paigutavad, on võlakirjad. Anton Skvortsovi sõnul on võlakiri nagu laen ettevõttele, riigile või organisatsioonile, kes neid välja laseb. “See on sisuliselt nagu pangalaen, aga seda ei anna mitte pank, vaid investor,” selgitas ta.

Kõige levinum võlakirja mudel on, et makstakse jooksvalt ainult intressi ja põhiosa tagastatakse võlakirja perioodi lõpus. Intress on võlakirjade puhul üldjuhul fikseeritud. See tähendab, et sa tead kohe alguses, milline intress olema saab ning saadki seda jooksvalt kätte. See teeb võlakirjast märksa stabiilsema varaklassi kui aktsiad, seda eriti siis, kui investeeritakse turvalistesse võlakirjadesse.

“Tavaliselt on kõige turvalisemad just riikide võlakirjad, eriti arenenud riikide võlakirjad. Ka nende kõrge krediidireitinguga ettevõtete võlakirjad on suhteliselt turvalised, mis tähendab, et võimalus, et investor oma raha tagasi ei saa, on nende puhul piisavalt väike,” ütles ta. Kuid peab siiski arvestama sellega, et ka võlakirjade puhul on tähtis omada hästi hajutatud portfelli, sest vastasel juhul muutub ühe konkreetse võlakirja risk portfellis liiga suureks.

Ka võlakirjade puhul on risk

Ka võlakirjade seas leidub kõrgema riskiga võimalusi investeerimiseks. “Tavaliselt on sellistel võlakirjadel suuremad intressid ning nende tootlus võib mõnede aktsiate tootlusega üpris sarnane olla. Kui aga osta üksikuid võlakirju, seisneb investori risk eelkõige selles, et ka võlakirja hind võib väga palju kõikuda ning emitendi pankrotti puhul võib investor ka täielikult või osaliselt investeeritud summast ilma jääda,” rääkis Skvortsov.

See sõltub Luminor Pensionsi riskijuhi sõnul erinevatest teguritest. “Kui näiteks laenuvõtja maksevõimekus muutub, võib see mõjutada ka võlakirja hinda,” näitlikustas ta. “Küll aga ei ole investor kohustatud võlakirja enese käes võlakirja lõpptähtpäevani hoidma. Näiteks kui investori analüüs näitab, et mõne ettevõte maksevõimekus peaks lähiajal oluliselt paranema, võib ta selle ettevõte võlakirja odavamalt osta ja siis kui maksevõimekus paraneb ja võlakirja hind tõuseb, see kasumiga maha müüa.”

Intress peab sobima

Anton Skvortsovi sõnul peab võlakirja puhul eelkõige vaatama, et selle intress oleks investorile sobiv ning läheks kokku sellega, kui riskantne sellesse ettevõttesse investeerimine on. “Mõnikord võib intress olla liiga madal, mistõttu ei tasu sellist võlakirja kindlasti valida. Ent kui mõne võlakirja puhul hinnatakse intress jällegi liiga kõrgeks, on sellisel juhul mõistlik see võlakiri valida, kui investor on kindel, et selline kõrgem intress ei ole seotud mingisuguse peidetud riskiga.”

Nagu aktsiate puhul, on ka võlakirjade puhul kõige tähtsamaks osaks hajutamine. See aga võib olla üks suuremaid miinuseid võlakirjadesse investeerimisel. “Võlakirjad on reeglina üpris suure nominaalhinnaga: paljude rahvusvaheliste võlakirjade puhul on ühe võlakirja hinnaks umbes 100 000 dollarit. See tähendab, et võlakirja ostmiseks peaks investori portfell olema juba väga korralik, kuna üksikute võlakirjadega kauplemine on võrdlemisi keeruline,” rääkis ta. 

Kinnisvara erineb teistest varaklassidest

Kui aktsiate ja võlakirjade käekäiku saab jälgida arvuti- või telefoniekraanilt, siis kolmas kõige populaarsem varaklass ehk kinnisvarasse investeerimine tähendab investori jaoks hoopis teistsugust lähenemist. “Kinnisvara puhul on tegemist investeerimisvõimalusega, mis on füüsilisel kujul olemas ja käegakatsutav – see ei ole number ekraanil,” näitlikustas Skvortsov.

Investeeringuks nimetatakse eelkõige teisest kinnisvara ehk sellist, milles inimene ise sees ei ela. See asjaolu aga toob kaasa esimese probleemi. “Kinnisvarasse investeerimine tähendab, et kohe alguses läheb vaja suuremat summat laenu sissemaksuks või korteri väljaostuks. Paljudel seda ei ole, mistõttu võib ka kinnisvarasse investeerimine olla raskendatud,” toonitas ta.

Hajutamine on parim viis

Kindlasti tuleb meeles pidada, et kinnisvarainvesteeringu käekäigu eest tuleb hoolt kanda rohkem kui aktsiate või võlakirjade puhul. “Asjaajamist on võrreldes mõne muu varaklassiga palju rohkem: tuleb leida üürnik, tegeleda rikkis või kulunud tehnikaga ning kui üürnik peaks lahkuma, olema valmis teatud aega ise laenumakse tasumiseks,” ütles Skvortsov.

Selleks kõigeks kulub teatud hulk aega ja raha, mistõttu tuleb mõelda, kas see on kõige mõistlikum otsus. “Et riski maandada, võiks ka kinnisvara hajutada, ent siin tuleb jälle mängu rahaküsimus: kust leida vajalik sissemakse kõikide nende korterite soetamiseks?” mõtiskles ta.

Kui aga investoril on soov hajutatud kinnisvarasse investeerida, saab seda teha läbi ärikinnisvarafondide. “Siin aga tuleb silmas pidada, et väga vähesed fondid on jaeinvestorile kättesaadavad. Sellegipoolest pakub ärikinnisvara head investeerimisvõimalust: investor tasub fondihaldurile fondi juhtimise eest ning kui tegemist on hea fondiga, siis tasub see end kindlasti ära,” märkis ta.

Seega sõltub sobiva varaklassi valik ennekõike inimese enda eelistusest ja eesmärkidest. “Tuleb aru saada, kui palju aega ja energiat on inimene valmis investeerimisse panustama ning selle pinnalt saab teha juba edasised otsused,” sõnas Skvortsov lõpetuseks.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga, kajastab autori isiklikke seisukohti ning ei ole mõeldud investeerimisanalüüsina ega soovitusena müüa või osta konkreetseid väärtpabereid ja finantsinstrumente.