Nutika ostleja säästublogi

Liugupäev, pudrupäev ja lihaheide – hõissa, tänavu on vastlad 1. märtsil!

Liulaskmise käigus loeti üles kõik saaki ohustavad umbrohud, et neid siis linapõldudelt ära peletada. Mida pikem oli liug, seda rohkem kahjutegijaid jõuti üles lugeda ja seda parem saak usuti ka tulevat.Foto: Shutterstock

Vastlapäev on liikuv püha, mis langeb tihitpeale noorkuu teisipäevale, seitse nädalat enne lihavõtteid. Nii mõnigi vastlapäevakomme ja -toit on tänu lastele ja noortele paljuski muutumatuna püsinud. Eriti suure pidulikkusega tähistatakse vastlaid katoliiklikes maades, kuid Eestis seob vastlapäeva kirikuga ainult nimetus ja päeva liikumine kirikukalendri järgi.

Vastlapäeva on nimetatud ka liugupäevaks, pudrupäevaks ja lihaheiteks. Liugupäeva nimi on seotud eelkristlike kommete ja loitsimistega. Lihaheite nimi on tõenäoliselt tulnud vastlapäevale järgnenud suurest paastust, sest vastlapäev lõpetas jõuludega alanud lõbustusaja ja alustas surt paastu. Või ka asjaolust, et talvisest loomatapust oli varakevadeks enamasti liha otsakorral ning välja tuli võtta seajalad, millest keedeti rasvast leent ja millele lisati herneid või ube. Koos viimaste lihariismetega keedeti ka tanguputru, millest siis ka pudrupäeva nimetus. Kuna lehmad olid vastu kevadet taas lüpsma tulnud, hakati liha asemel rohkem piimatoite ja võid sööma.

Vanarahva veidrad vastlakombed – kõik ikka hea saagi hüvanguks

Kõige levinum vastlatava oli ja on liulaskmine, mis pidi kindlustama hea linasaagi. Lisaks pidutseti vanasti kõvasti – au sees olid igat sorti jõumängud ja jõukatsumised, lauldi ja loitsiti liu laskmise ajal linaloitsu. Liulaskmise käigus loeti üles kõik saaki ohustavad umbrohud, et neid siis linapõldudelt ära peletada. Mida pikem oli liug, seda rohkem kahjutegijaid jõuti üles lugeda ja seda parem saak usuti ka tulevat. 

Mõnel pool tehti mäeveerule eelmise aasta linaluudest lõkked üles, millest siis liuglejad läbi pidid libisema, et puhtaks saada. Vastlapäeval käidi ka külas – mida kaugemale külla mindi, seda pikemad linad kasvasid. Kui oli palju lund, siis tehti lumekindlus, mida naljaga pooleks “vallutada” püüti.

Mitmed vastlakombed on seotud toiduga. Näiteks ei lakutud vastlarasva sõrmedelt kunagi ära ja palgeid rasvaläikest puhtaks ka ei nühitud, sest muidu pidavat suvel terariistad kõik kergesti sõrme lõikama.

Seajalgadest järele jäänud kondid viidi lauta sigadele asemete alla – see pidi sead mühinal kasvama panema. Samuti tehti kontidest vurre, sest vurritamisel arvati maagiline funtsioon olevat.

Vastlapäeval küpsetati leiba ja karaskit ning ekstra veel üks väike kakk, mis hoiti alles ja anti karjasele kaasa siis, kui too esimest korda loomadega välja läks. Poole antud pätsist pidi karjane kõigi elajate vahel ära jagama, teise poole aga õhtul puutumatult peremehele tagasi tooma. Sellest järele jäänud osast poetati terve aasta jooksul raasukesi igale poole, tähtsamatesse paikadesse ja toimetustesse.

Vastlapäev on naiste püha

Vastlapäeva peetakse naiste pühaks, millal naised käisid samuti kõrtsis joomas, ikka selle nimel, et linad pikad saaksid. Linapikkust joodi enamasti otse pudelist ja mida kauem ühe hooga, seda parem, sest nii sai pika voolu, mis taas linade kasvule hea oli.

Naised uskusid, et kui vastlakuu laseb ennast vaadata, siis saab tema käest endale aastaks ilu ja tervist nõutada. Usuti ka, et kui tüdruk läheb vastlapäeva öösel ristteele, teeb lume sisse hernestest risti ja selle kohal kükitades häda teeb, võib nii välja kutsuda Vanapagana, kes sellise teo peale igasuguse soovi võis täita.

Toas ei tohtinud vastlapäeval tuld üles võtta. Arvati, et peab valgega magama minema, muidu ei saa suviseks kiireks tööajaks oma und täis magatud. 

Kuna vastlapäev on noore kuu aeg, siis niideti sel päeval lambaid või lõigati neil vähemalt tukad ära, sest siis ei saanud nõiad öösel võõrasse lauta lambaõnne tulla ära lõikama. Teati rääkida sedagi, et kui vastlaööl endale üheksast laudast villa tuua ja sellest kindad kududa, siis võib neid kandes astuda ükskõik missuguse kohtu ette ükskõik mis jutuga ja alati õiguse saada.

Mõnes paigas valmistati ühiselt Metsik – õlgedest inimese kuju, millele vaheldumisi, ühel aastal naise-, teisel aastal meheriided selga pandi. Metsiku sisse peideti ja mõeldi kõik halvad asjad, mis siis erilise loitsuvööga õlenuku sisse hoolsasti kinni seoti. Pärast viidi see külast suure kisaga välja metsaveerde või selleks püsti aetud posti otsa ja pandi põlema. Hiljem püüti põlenud jäänuste järgi vaadata, millest lahti saadi ja mis uuesti välja pääseda võis.

Lõpetuseks kahe väga maitsva hernesupi retsept Barbora retseptikogust, mille koostisained saad mugavalt ühe klikiga ostukorvi tõsta.

Hernesupp suitsulihaga

Vastlapäeval tuleb pärast korralikku liugu kõht korralikult täis süüa. See traditsiooniline hernesupp on toekas, soojendav ja maitseb kõigele sellele lisaks suurepäraselt. Ise keedetud hernesupp on hea puhta mekiga ja sobib söömiseks loomulikult ka muul ajal. Kui suppi jääb esimesest söögikorrast üle, peab arvestama, et seistes supp pakseneb ja seda tuleb enne järgmist söömist veega lahjendada.

Koostisained 8 portsjoni jaoks:

250 g kuivatatud kollaseid poolikuid herneid
100 g odrakruupe
800 g suitsuribisid
3 l vett
1 sibul
2 porgandit
4 kartulit
2 loorberilehte
10 pipratera
soola
hakitud tilli
 

Valmistamine:

Leota kuivatatud herneid ja kruupe eraldi kaussides külma veega paar tundi ja nõruta. Tõsta suitsuliha potti, vala vesi peale ja kuumuta keema. Riisu pinnale tekkinud vaht, lisa odrakruubid, loorber, pipar ja maitse järgi soola. Keeda umbes pool tundi. Haki sibul, prae väheses õlis läbipaistvaks ja lisa supile. Tükelda ka kartulid ja porgandid ning lisa needki. Keeda veel 30 minutit. Seejärel tõsta suitsuliha supi seest välja, tükelda ning tõsta potti tagasi. Maitse suppi, vajadusel lisa soola ning serveeri maitserohelisega. Head isu!

Herne-püreesupp krõbeda peekoni ja odrakruupidega

Klassikaline hernesupp on toekas ja tummine ning on valmistatud suitsukondist ja kuivatatud hernestest.Selle veidi teistmoodi hernesupi saab pisut kergemasse ja kevadisemasse võtmesse sättida nii, et kasutada võib ka rohelisi herneid. Tummisust aitavad supile anda krõbedaks praetud peekon ja kruubid. Tulemuseks on magusmaheda alatooniga tõeliselt hõrk supp, mida ilmestab soolane peekon. Väga maitsev ja mõnus kooslus, mida sobib enne vastlakuklite söömist kasvõi topeltportsu taldrikule tõsta.

Koostisained 4 portsjoni jaoks:

400 g rohelisi herned (sügavkülmutatud)
1 kartul
peotäis hakitud rohelist sibulat
30 g võid
1 l kanapuljongit
150 g toorsuitsupeekonit
1 dl odrakruupe
3-4 dl kuuma vett või puljongit
soola ja musta pipart

Valmistamine:

Pese kruubid kuuma veega ja kurna siis sõelal. Sulata poti põhjas veidi võid lisa kruubid ning kuumuta segades mõni minut. Kalla juurde ca 3-4 dl kuuma vett või puljongit, maitsesta vajadusel soolaga ja sega läbi. Hauta kaane all vaiksel tulel 40–45 minutit ehk kuni kruubid on pehmed. Kui soovid keetmisaega lühendada, siis leota kruupe enne keetmist mõned tunnid kuni üle öö. Nii keevad kruubid juba paarikümne minutiga pehmeks. Kruubid võid ka eelnevalt valmis keeta.

Supi valmistamiseks sulata poti põhjas keskmisel kuumusel või. Tõsta sinna sisse hakitud roheline sibul ja hauta tasasel kuumusel mõned minutid. Kalla juurde rohelised herned, kartul ja puljong ning lase keema tõusta. Alanda kuumust ja keeda ca 10-15 minutit, kuni kartul on pehme. Püreesta supp saumikseriga. Maitsesta vajadusel soola ja pipraga. Siidisema tulemuse saavutamiseks võid supi nüüd läbi sõela veel ajada.

Tõsta peekoniribad pannile ja prae mõlemalt poolt krõbedaks. Tõsta kõrvale ja tükelda vajadusel väiksemaks. Soovi korral võid peekonist pannile sulanud rasvas ka keedetud kruubid läbi kuumutada, nii saavad kruubid ka mõnusa peekoni maitse juurde.

Serveerides tõsta taldrikule kulbitäis hernesuppi ja säti sinna peale krõbedat peekonit ja kruupe. Puista peale veel hakitud rohelist sibulat ja serveeri kohe. Naudi!

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.