Selveri blogi

Pilk telgitagustesse: kas ja kuidas toidupoed üksteise hindu võrdlevad ja miks seda tehakse?

Foto: Scanpix/PM/Konstantin Sednev.

Oled ehk sattunud lugema mõne väljaande poolt tehtud toidukorvide hinnavõrdlust, kus ajakirjanik on käinud erinevates toidupoodides ning võrrelnud seal pakutavate levinud kaupade hindu ja need siis lihtsasti loetava tabelina lugejateni toonud.

Kuid kas teadsid, et tegelikult tegelevad selliste hinnavõrdlustega ka toidupoed?

Konkurentide hinnapoliitikaga kursis olemine on osa igapäevatööst

Selveri äriarvestuse juhi Kristjan Andersoni sõnul on turul toimuvaga kursis olek üks Selveri ostu- ja müügivaldkonnaga tegelevate inimeste olulisi tööülesandeid. Sisuliselt tähendabki see, et töötaja käib teiste toidupoodide riiulite vahel ja jälgib, milliste hindadega teatud kaupad on. “Eks iga jaekaupmees teab, et on olemas hinnatoode, on olemas kvaliteeditoode, on olemas selline keskmine toode. Ka meie jälgime, et pakutavas sortimendis oleksid kõik need hinnaklassid esindatud, aga me ei kuuluta tormijooksu, kui kett X müüb nüüd Tere või Alma piima soodsama hinnaga,” rääkis ta.

Andersoni sõnul võetakse Selveris hinnastamisel teatud määral teiste toidupoodide hindu küll arvesse, kuid see ei ole põhifaktoreid, millest lähtuda. Samuti ei jälgita konkurentide puhul ainult hindu, vaid ka kaubavalikut. “Vaatame nii e-poode kui ka füüsilisi poode. Tegelikult ei käida ainult hinda vaatamas, vaid üleüldiselt, et mida valitud sortimendi all pakutakse,” selgitas ta ning lisas, et kuigi e-poed on teatud kaupade jälgimise kergemaks teinud, ei kajastu seal tihtipeale siiski toidupoe kogu valik, mistõttu tuleb ka füüsiliselt poes kohal käia.

Allahindlusega on igal pool enamasti ühed ja samad kaubad

“Ei ole suur saladus, et toidupoed omavahel hindu võrdlevad. Saladuseks jääb ainult see, mille järgi iga jaekett oma hindu seab,” sõnas Anderson. Tema sõnul on üldiselt igal poel olemas levinud kaupades nn hinnatoode, mis on teistest tunduvalt odavam, kõrgema kvaliteediga toode, millel on mõistetavalt ka kõrgem hind, ning nn kuldne kesktee, milles on nii hinna kui kvaliteedi osas kompromisse tehtud.

Samuti rõhutas Anderson, et alati ei ole hind sugugi põhifaktor, mille järgi kaupmees oma otsuseid langetab. “Võibolla tahame hoopis pakkuda mitte kõige odavamat toodet turul, vaid kvaliteetsemat toodet konkurentidest madalama hinnaga,” ütles ta. “Tõenäoliselt pole see toode küll oma sortimendis kõige soodsam, kuid tarbija jaoks siiski näiteks kolmandiku võrra soodsam kui mõnes teises kohas.”

Mõistetavalt on olemas tooted, enamasti levinuimad söögid-joogid, mille puhul hind inimeste ostukäitumist ei määra. “Teatud asjades on inimestel brändid, millest ei öelda kindlasti lahti ja just oodatakse, et lemmikkaup tuleks soodsama hinnaga,” rääkis ta. Seetõttu võibki näha suurtes allahindluskampaaniates alatihti samu kaupu, mis iga paari nädala või kuu tagant jälle üksteist asendavad. “Ringleb mõni nädal-kaks-kolm ja jälle tuleb su lemmiktoode allahindlusega,” kirjeldas Anderson, kelle sõnul on suurimatel jaekettidel enamasti alati 1000-2000 toodet soodushinnaga. “Keskmine sortimendi suurusjärk, kui jätame suured hüpermarketid välja, ongi 12-15000 toodet. Seega ongi lootus, et läheb kuu-kaks mööda ja jälle on sinu lemmiktooted allahindlusega.”

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.