Selveri blogi

Tootjalt tarbijani: Kuidas sinu lemmiktooted poeriiulitele jõuavad?

Foto: Scanpix/PM/Mihkel Maripuu.

Poodi leiva ja piima järele minnes on inimesed harjunud neid leidma vastavatest riiulitest, mille leiab kergesti üles näiteks laes rippuvate siltide järgi. Suurlinnades elavad lapsed ei pruugi täna enam teadagi, kust täpselt kartulid ja tomatid meie toidulauale jõuavad – kõik saab ju otse toidupoest kätte. Kuidas kaup riiulitele ja klientideni jõuab on jaekettide jaoks üks olulisemaid küsimusi, millega igapäevaselt tegeleda tuleb.

Logistika on imelihtne: punktist A punkti B

Jaekaubanduses on efektiivsus ja standardiseerimine pidevad jooksvad teemad ja Selver ei ole selles osas mingi erand. Kuna Selver püüab tagada klientidele võimalikult rikkalikku sortimenti, tuleb ettevõtte logistilises pooles vahetevahel ette suuremaid pingutusi.

“Mõnikord jällegi mitte,” nentis Selveri logistikajuht Hannes Falten, kelle sõnul on logistika iseenesest imelihtne. “Kaup on vaja liigutada punktist A punkti B ja seda võimalikult efektiivselt ja vähese kuluga. Ei midagi keerulist, eks?” rääkis ta.

Tegelikkus muidugi mõista nii lilleline pole. Tarneahel võib Falteni sõnul paberi peal küll veatu välja näha, kuid reaalses elus tulevad tihtipeale mängu mõningad muutujad. “Muutujate all pean silmas inimfaktorit. Inimestest võib sõltuda ahela efektiivsus nii mõtetes kui tegudes,” sõnas ta.

“Vahel võib efektiivsuse nimel erinevate protsesside analüüsimine ja hindamine kujuneda üsna emotsionaalseks, sest see tähendab mugavustsoonist väljumist ja oma senise ning harjumuspärase töö ümberkorraldamist. See on suur proovikivi kõigile.”

Kaupade riiulini jõudmine on kohati nagu omaette kunst, kus tuleb arvesse võtta suurel hulgal erinevaid faktoreid ja asjaolusid, mis pidevalt muutuda võivad (ja muutuvad). Esimese asjana tuleb mistahes kauba müügile toomiseks muidugi sõlmida kokkulepe tootja või vahendajaga, kes tootjat esindab. Olgu see siis kodumaine või piiritagune ettevõte.

Kodumaiste kaupadega on üldjuhul kolm varianti

“Logistilised kokkulepped tähendavad seda, et räägitakse läbi tellimuse- ja tarnetingimused ehk millal tellida, kui palju tellida ning millal kaubad kauplusesse jõuavad. Lisaks räägitakse läbi kuidas kaubad peavad olema pakendatud, et tarneahel oleks võimalikult kiire ja efektiivne,” selgitas Falten.

Kõige lihtsam on tema sõnul tarned Eesti hankijatega. Kauplused esitavad tootjale õigel päeval kinnitatud kellaajaks tellimused ning tootja täidab need vastavalt tarnegraafikule. Sellise mudeli puhul on erinevaid lülisid võimalikult vähe, mis teeb üldjuhul suhtluse ja koordineerimise lihtsamaks.

Järgmine levinud tarnemudel hõlmab juba jaekauplust, tootjat ja vahendajat, kes kahte omavahel ühendab. “Vahendajaks loeme selles olukorras kas logistikapartnerit või eraldiseisvat hulgikaupmeest. Kui vahendajal on tooted oma laos olemas, siis täidetakse tellimused oma laovarudest. Kui neid ei ole, siis tellitakse tootjalt juurde.”

Teatud kaubad läbivad enne poeletile jõudmist ka jaotuskeskust, mis on mõeldud edasimüüja ja tarnija tööd sujuvamaks muutma. Peamiselt jõuavad jaotuskeskusesse kaubad, mille puhul on oluline igapäevane värskus, kuna sedasi ei pea tootja või vahendaja end iga päev uute kaupade tarnimisega nii palju koormama.

“Hankija toob kaubad taaskord kokkulepitud tingimustel jaotuskeskusesse, kus usinad töötajad need vastavalt kaupluste tellimustele laiali jaotavad, teiste samasuguste kaupadega kokku komplekteerivad ning järgmisel varahommikul jõuavad mitmete hankijate kaubad korraga kauplusesse. See toimub kuus kuni seitse korda nädalas,” kõneles Falten.

Teatud kaupade puhul on Selver ise maaletooja

Lisaks kodumaistele toodetele leiab Selverist hulgaliselt välismaiste ettevõtete kaupu, et klientidele võimalikult laia kaubavalikut Logistilise poole pealt tähendab see aga eelnevalt kirjeldatud mudelitest eemale liikumist ja erinevate olukordade lahendamist. “Nende toodete puhul on Selver otsustanud ise tootjat vahendada ehk olla ise maaletoojaks. Kõik selleks, et sortimenti rikastada,” selgitas logistikajuht.

“Sellises olukorras sekkub Selver ise sellesse, kas ja kuidas tooted Eestisse jõuavad – kas mõistlikum ja kiirem on tuua need mööda maad või merd. Selle kõige jaoks teeme koostööd erinevate veopartneritega, kes aitavad näiteks koorma vedamiseks autot leida. Kui kaup saabub kolmandatest riikidest, tuleb lisaks transpordikorraldajatele suhelda ka tolliga.”

Nagu näha on ainuüksi ühe jaeketi logistikaga seotud hulk suuremaid ja väiksemaid ettevõtteid, kes kõik töötavad selle nimel, et inimesed poodi astudes tühje riiuleid eest ei leiaks. Hoolimata kogu masinavärgi keerukusest on kaubavedude korraldamisel ka omad plussid, millest Falten vägagi teadlik on. “Toidukaupade logistika on põnev, igav siin juba ei hakka ning muidugi on seda valdkonda võimalik ka pidevalt juurde õppida. Mida efektiivsem on tarneahel, seda odavam on toidukaup poes,” sõnas ta.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.