Study in Estonia blogi

Eestisse kolinud ameeriklane: Koju minnes ei tea keegi, kust ma pärit olen

Fotod: Nicholas.

Eestis õpib täna enam kui 5000 kraadiõppe välistudengit ning iga aastaga on aina enam neid, kes pärast Eesti kõrgkooli diplomi kaitsmist on otsustanud siia meie juurde ka tööle jääda. Siin on valik nende lugudest just spetsiaalselt Geeniuse lugejatele.

Tänavu suvel täitus ameerikast pärit Nicholasel Eestisse kolimisest täpselt kaheksa aastat.

“Enne siia tulekut olin tegelikult kolmandiku oma elust Euroopas veetnud, suuresti oma isa töö tõttu. Kui olin keskkooli lõpetamas tundsin, et tahaksin midagi teistsugust teha ja seega kandideerisin Tartu Ülikooli ärijuhtimise erialale ja sedasi ma Eestisse jõudsingi,” räägib ta.

Kui enamik ameeriklasi pole Eestist suure tõenäosusega kuulnudki, siis Nicholas oli juba enne siia tulekut eestlastega isiklikult kohtunud ning see on ka üks põhjuseid, miks ta oma õpinguid just Tartus jätkata otsustas.

“Enne siia tulekut elasin kaks ja pool aastat Šotimaal ja viis aastat Norras, seega Eestist olin juba kuulnud küll,” selgitab ta. “Tartus õppisin ärijuhtimise ja majanduse õppekaval. See oli üpris lai eriala, mis kattis üpris kõrgel tasemel palju erinevaid valdkondi: ettevõtlus, ärijuhtimine, pangandus, turundus.”

Eestlased sinuga tänaval juttu ajama ei jää, aga on muidu väga avatud

Kuna Nicholas oli juba aastaid Euroopas elanud, polnud Eestisse kolides tema jaoks kontrast kultuuri ja inimeste vahel nii suur kui ehk mõnel teisel siia kolinud välismaalasel. “Natuke teistsugune oli kindlasti. Keel on alati üks esimesi erinevusi, mis sulle kohale jõuab. Ma jõudsin siia augustis ja kui paari kuu pärast talv saabus oli siin Šotimaa ja Norraga võrreldes selgelt pimedam, kui ma õigesti mäletan. Aga üldjoontes ei olnud Eestiga kohanemine kuigi raske.

Inimeste osas on suurim erinevus muidugi see kui avatud on eestlased võrreldes ameeriklastega. Muidugi tean seda stereotüüpi, et eestlased on esmapilgul veidi stoilised ja seda on näha eriti võrreldes Ameerika lõunaosaga, kust ma ise pärit olen. Seal kandis ei ole sugugi haruldane, et täitsa võõrad inimesed jäävad sinuga tänaval juttu ajama, mida siin nii väga pole. Kui sa aga eestlasi lähemalt tundma õpid ei ole enam kahe rahva vahel kuigi suuri erinevusi.”

Stereotüüpidest rääkides jõuab vestlus eestlaste avatusele välismaalaste suhtes, mis ka eelnevates intervjuudes jutuks on tulnud. Nicholase kogemusele toetudes ei saa kohe kuidagi väita, et eestlased võõramaalaste suhtes kuidagi pahameelt üles näitaksid. “Siin veedetud kaheksa aasta jooksul on mul olnud ehk üksikuid negatiivseid kogemusi, mis on seotud sellega, et olen välismaalane. Seega ei saa mina küll kuidagi öelda, et eestlased välismaalaste suhtes avatud ei ole,” sõnab ta.

Keel on raske, aga õppimine on seda väärt

Teatavasti kuulub eesti keel maailma raskemini õpitavate keelte hulka, seda eriti ingliskeelt kõnelevate inimeste jaoks. Siia tulles oli ka Nicholase jaoks just eesti keel see, mis esialgu suureks kontrastiks oli. “Ma õppisin eesti keelt ülikoolis kolm semestrit ja katsun seda kasutada nii palju kui võimalik.

Arvan, et see on suhtlemisel kindlasti suureks abiks tulnud, et ma tunnen keelt kasvõi algtasemel ja saan vestluses sealt alustada. Ma saan vestelda, aga see vestlus peab olema üpris lihtne, sest niipea kui keerulisemate või täpsemate teemadeni jõuan, jääb mul sõnavarast puudu.

Esialgu oli vaja üpris palju pingutada, et õigekirjast aru saada ja isegi sõnu õigesti hääldada, sest eesti keeles on päris palju täishäälikuid, mida me inglise keeles ei kasuta. Aga kui sellest üle saada ja keele alused endale selgeks teha, siis on eestlased sellest väga elevil, et välismaalane keelt oskab või vähemalt rääkida üritab.”

Ameerikas kulub maksude deklareerimiseks pea terve päev, Eestis mõni minut

USA ja Eesti üheks suureks kontrastiks on kindlasti digitaalne areng. Kuigi USAs asuvad mõned maailma suurimad tehnoloogiafirmad ja sealt on pärit mitmed tehnoloogilised läbimurded, ei ole niivõrd suures riigis uute digilahenduste – näiteks universaalse ID-kaardi – rakendamine sugugi nii lihtne kui Eestis.

“Arvan, et inimesed puutuvad siin kindlasti tehnoloogiaga kokku juba nooremas eas kui kuskil mujal. Näiteks Eesti lastele tutvustatakse arvutiteadusi ja programmeerimist juba varakult ning riigi digitaalne taristu on tõesti muljetavaldav. Sama saab öelda digitaalse allkirjastamise kohta ja muidugi see, et ma saan oma maksud deklareerida vaid minutitega – kodumaal kuluks mul selleks praktiliselt kogu päev. Seega arvan, et on üpris aus öelda, et Eesti on tehnoloogia paremini omaks võtnud kui USA.”

Täna elab Nicholas Tallinnas, kus ta Telliskivi ja Kalamaja piirkonnas paar viimast aastat ka töötanud on. “Mulle tõesti meeldib vanalinn, eriti mõnus on seal jalutada talvel. See on kindlasti rohkem turistidele mõeldud kui mõni teine linnaosa, aga tore siiski. Samuti meeldib mulle käia Stroomi rannas ja Pelguranna piirkonnas. Enne Tallinnasse kolimist elasin muidugi viis aastat Tartus ja veetsin seega üpris palju aega Lõuna-Eestis – Põlvas, Valgas, Võrumaal, eriti just maakohtades. Need on ka ühed mu lemmikud kohad kogu Eestis.”

Eesti ja USA elukallidus hakkab samale tasemele jõudma

Hetkel töötab Nicholas tuntud Eesti startupi Veriffi ärianalüüsi meeskonnas. “Põhimõtteliselt on meie ülesandeks aidata firmal aru saada iseenda tegevustest ja mõõta tulemusi. Ehk koguda andmeid ja koostada mõõdikuid, et teha firmast andmetel põhinev ettevõte. Enamik meie tööst on seega seotud firma efektiivsuse ja protsesside mõõtmise ja analüüsimisega.”

Enne Veriffiga liitumist töötas Nicholas tegelikult ühe teise tuntud startupi – Funderbeami – ridades. Uurisin, kui keeruline tema silme läbi Eestis välismaalasena töö leidmine oli. “Arvan, et välismaalt siia tulijatel on kindlasti palju võimalusi töö leidmiseks, sest Eestis on väga palju startupe ja idufirmad teadupärast on välistööjõule üpris avatud: vaja on tehnilisi inimesi, ärilise poole spetsialiste ja muidugi turundusinimesi. Ma ei oska muidugi öelda kui lihtne see on, aga tehtav kindlasti.”

Võrreldes kahe riigi – Eesti ja USA – keskmisi sissetulekuid, on vahe praktiliselt mäekõrgune. Üks asi on aga ainult arve vaadata ja inimeste elatustaset ette kujutada, teine asi on ise kahes riigis elada ja oma kogemust võrrelda. “Paari aasta eest oleksin sulle kõhklemata öelnud, et siin on odavam. Nüüd on ka Eestis hakanud elukallidus ülespoole liikuma. Ma arvan, et kui võrrelda palka ja elukallidust, siis pole kahe riigi vahel tõesti suurt erinevust.

Omaette aspekt on muidugi tervishoid. Kui satud USAs ilma tervisekindlustuseta halba olukorda, võib tervishoid olla sinu jaoks üks suurimaid väljaminekuid. Eesti jaoks on tervishoiu kättesaadavus muidugi suur pluss.”

Eestist pole lähiajal lahkuda plaanis, aga pesapalli siin kahjuks ei mängita

Sarnaselt teistele intervjueeritud välismaalastele ei ole ka Nicholas oma tuleviku osas kindlaid plaane paika pannud, kuid teab, et Eestis talle elada meeldib ega kipu siit esialgu kuhugi kiirustama. “Olen siin olnud pikka aega ja Eesti on riik, kus ma ennast tõesti mugavalt tunnen. Samas pole ma endale kindlat plaani paika pannud. Praegu on mul väga hea võimalus teha huvitavat tööd väga huvitavas firmas.

Eestist lahkumiseks peaks mul seega olema väga spetsiifiline võimalus. Mulle meeldib muidugi USAs käia ja ma igatsen sealt teatud asju, aga ilma kindla põhjuseta mul sinna tagasi kolimiseks praegu tõmmet pole.”

Kodumaa puhul igatseb mees muidugi enim perekonda, kuid mainib ühe suure aspektina ka sealset spordikultuuri. “Olen suur pesapallifänn ja Eestis seda sporti lihtsalt ei ole. See on muidugi arusaadav, aga pesapall on lisaks perekonnale veel üks suur igatsus.”

Eestisse elama jäämine polnud tegelikult mehel üldse plaanis

Tihtipeale mainivad välismaalased kodumaast rääkides igatsust sealse toidu järele, kuid arvestades, et mõlemad riigid on üpris lääneliku toidukultuuriga, ei pea enamik ameeriklasi ka Eestis kodumaistest toitudest puudust tundma. Muidugi on Eestis toite, mida mujal – eriti Ameerikas – juba naljalt ei leia.

“Enamik inimesi mainiks Eesti rahvustoidust rääkides erinevaid variatsioone kartulitest, aga teil on veel üpris huvitavaid traditsioonilisi pühaderoogi. Mõne roaga harjumine võttis mul mõistagi veidi aega. Teil on verivorst, siis sült (jelly meat), mis on minu jaoks samuti üsna huvitav. Millega ma tänaseni harjunud pole on aga peet, mida päris paljude roogade kõrvale serveeritakse.”

Intervjuu lõpus mainis Nicholas, et ei tulnud tegelikult Eestisse üldse plaaniga siia pikaajalisemalt elama jääda. “Enamikel inimestel pole elukestvat unistust Eestisse kolida ja siia elama jääda. Paljud neist pole Eestist üldse teadlikud. Kui ma tagasi kodumaale lähen ja näiteks arsti juures käin ning mainin, et olen Eestist, siis ütleb ta et “Ah, see on kuskil Maine’i kandis, eksole?”. Eks ma siis parandan, et mitte päris, et täitsa omaette riik on selline Euroopas.

Aga nüüd on minu jaoks huvitav näha, kui Eestit mõnes telesarjas või filmis justkui muuseas mainitakse. Et ju siis keegi kulisside taga mõtles Eestile ja oli sellest teadlik. Esialgu oli ka mul tegelikult plaan tulla siia ainult õppima ja siis edasi liikuda, aga nagu näha siis läks muidugi teisiti. Ja ma ei kahetse seda sugugi. Otsus siia tulla ja elama jääda on minu jaoks olnud elumuutev kogemus ja midagi, millele mõtlen väga positiivselt.”

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.