Eestis õpib täna enam kui 5000 kraadiõppe välistudengit ning iga aastaga on aina enam neid, kes pärast Eesti kõrgkooli diplomi kaitsmist on otsustanud siia meie juurde ka tööle jääda. Siin on valik lugudest just spetsiaalselt Geeniuse lugejatele.

José Antonio Page Ramírez töötab Võru ja Valga muusikakoolides trompetiõpetajana, olles ka dirigent mitmele bändile. Ta sattus Eestisse 12 aastat tagasi vahetusõpilasena ning on nüüd siin juba 10 aastat elanud. José tuli Eestisse esimest korda 12 aastat tagasi Erasmuse vahetusüliõpilasena Hispaaniast, Granadast, kus ta sealses konservatooriumis õppis.

“Tahtsin minna välismaale. Rahvusvahelise õppe koordinaator soovitas mõningaid kohti. Küsisin talt mõnda kohta, mida keegi teine pole küsinud. Ta mainis ka Soomes olevat Sibeliuse akadeemiat, kuid siis rääkis mulle Eestist, kus ta 3 kuud tagasi oli olnud ja kus on uus konservatoorium, ning mille pealinn Tallinn on 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn. Seega otsustasingi siia tulla.

Veetsin Eesti Muusika ja Teatriakadeemias trompetit õppides umbes aasta. Läksin tagasi Hispaaniasse ning sattusin trompetiõpingutel ummikusse. Arvan et töötasin üle ja ühel hetkel tuli plokk ette. Mingil hetkel ei suutnud ma isegi ühte nooti mängida. Aga kuna Eesti õpetajad olid olnud nii head, siis otsustasin siia tagasi tulla, sel korral ise õpetajaks ning seda ma 10 aastat tagasi ka tegin ja 10 aastat olen ma ka Eestis olnud,” räägib José.

Eestlased on suurepärased sõbrad

Ehkki hispaania ja Eesti võivad tunduda mõnevõrra erinevad, ei tabanud Joséd Eestisse jõudes kultuurišokk. “Kui ma siia tulin, meeldis mulle väga see, et nägin inimesi, kes suudavad keskenduda asjadele millele nad peavad keskenduma. Elasin Eesti ellu väga kiiresti sisse, sest alguses tuli mul läbi teha 2-3 nädala pikkune intensiivne eesti keele õpe, mille jooksul me käisime kaaslastega väga palju mööda Eestit ringi.

Ma kasutasin muidugi ka seda kursust, et õppida inglise keelt, sest mu inglise keel oli ka üsna kehv. Seega samm-sammult jõudsin ma siia maailma ja selleks ajaks, kui ma akadeemias õppimist alustasin, teadsin ma juba akadeemia inimesi, inimesi ka väljastpoolt akadeemiast ja isegi välismaalasi, kes siin elasid.

Mul oli võimalik iga nädal, kui vaid soovisin, minna kontsertile, olgu see mõnes baaris või pubis, või Rahvusooperis. Kui võrrelda aga tudengielu, siis Granada konservatooriumihoone on vana. Seal oli väga vähe ruume, kus harjutada, sest tunnid olid hommikul kaheksast kaheksani, seega harjutamiseks sai neid vaid enne ja pärast kasutada. Seega elu konservatooriumis keerles vaid tundide ümber. Eestis, kui ma tulin, oli alati vabu ruume kus harjutada. Eestis sain ma akadeemias ka pidevalt sõpradega kokku, seega muusikaline elu muutus palju seltskondlikumaks.”

José leiab, et ehkki eestlased võivad alguses olla veidi suletumad, on nad pärast suurepärased sõbrad. “Eestlased on veidi suletumad. Nad ehk räägivad veidi vähem, aga kui sa neid tundma õpid, siis, ma saan öelda, et need eestlased, keda ma tean, nad on nagu tõelised sõbrad. Mida iganes mul elus vaja on läinud, nad on alati olnud olemas. Kui sa lähed aga Hispaaniasse või kohtad kas või Eestis hispaanlast, siis ta käitub nagu maailma parim sõber. Aga hiljem, kui sa teda tundma õpid, siis on tema veidi distantseeritum. Seega on see täpselt vastupidi eestlastega. Sa võid öelda, et eestlased on sõbrad, alati kui sa neid vajad, kus iganes sa neid vajad. See on Eesti juures nii kena.”

Eestis on kõik muidu hästi, aga talvel võiks veidi rohkem päikest olla

Kui juttu tuleb Eesti riigist, räägib José, kuidas talle meeldib sõpradega erinevates paikades ringi rännata. “Mulle meeldib käia kontserditel, Estonia teatris või Vanemuises. Kui kontsert on kusagil baaris, on sinna alati mõnus koos sõpradega minna, võtta üks väike õlu ja nautida. Aga ma armastan ka Eesti maapiirkonda ja loodust. Ma sündisin Hispaanias väikeses linnas, mis asub mägede lähedal ja kus meil oli kombeks tihti mägedesse matkama minna, mitmeks päevaks. Eestis meeldib mulle käia rabades, lihtsalt jalutad paar tundi.

Mulle meeldivad ka Eesti väikelinnad ning nendes kulgev rahulik elu. Praegu elan ma Võrus, ja kui tulen tagasi Tallinnasse, on see vahel raske, sest siin on stress. Aga siis saab jälle linnast välja minna, sõpradega jalgpalli mängida, või lihtsalt metsa grillima minna. teed lõket, sauna, lihtsalt paar tundi puhkad. Mulle meeldib ka harjutada. Olen väga õnnelik, sest ma armastan oma tööd ja muusikat. Vahel, kui ma ei pea töötama, lähen ma niisama kooli, et harjutada. Ma arvangi, et minu lemmikkoht on mu töökoht, sest see on koht, mida ma olen ihanud kogu elu.”

Eesti on muusika ja kultuuri paradiis

José igatseb kodust aga kõige rohkem perekonda. “Mul on Hispaanias palju sõpru, kellega me saame kokku, kui ma sinna lähen. Aga perekond on perekond. Nende jaoks on see raske, et ma olen kaugel ära, aga nad hakkavad sellega ka nüüd harjuma. Aga kui inimesed kõrvale jätta, siis talvel võiks tõesti rohkem päikest olla. Külm ei ole minu jaoks mingi mure, sest majades sees on ju soe. Granadas on näiteks majad külmad, sest seal ei olda jahedusega harjunud.”

Täna töötabki José trompetiõpetajana nii Võru kui ka valga muusikakoolis. “Ma juhatan ja dirigeerin Valga Piirilinna Bigbandi. Kui ma Valka jõudsin, olid siin mõned õpetajad ja teised muusikaarmastajad, kes võtsid minuga ühendust ja küsisid, kas ma oleksin nõus Bigbandi osas välja aitama, sest sel polevat viimased kolm aastat juhatajat olnud. Nüüd kohtume me iga nädal proovidel ja käime esinemas.

Ma juhatan ka Võru kandle nimelist puhkpilliorkestrit. Aga ma pidevalt õpin, muusiku elus õpid sa pidevalt. Näiteks sel suvel toimus meil koolis suvekool, kus ma õppisin samuti veidi dirigeerimist. Praegu on mul aga käsil muusikaakadeemia lõputöö tegemine. Kaugemjas tulevikus tahaksin ma õppida dirigeerimist, ka ametlikult. Aga küll elu sinna juhatab, kõik sõltub sellest, kui palju tööd on,” kirjeldab ta tulevikuplaane.

José soovitab kindlasti Eestisse õppima tulla. “Eesti on muusika ja kultuuri paradiis. Mida iganes sa siit ei otsiks, sa selle ka leiad. Teiseks on Eesti inimesed suurepärased. Ma mäletan, et kui ma oma ID-kaarti tegema läksin, ei teadnud ma täpselt, kus migratsiooniamet asub. Küsisin ühelt naiselt tänaval, ja ta tuli minuga rohkem kui seitse minutit kaasa, et näidata, kus see asub. Ta ei pidanud seda üldse tegema, aga ta tegi seda.”