Study in Estonia blogi

Huawei Baltimaade turundusjuht: Pidin vist eelmises elus eestlane olema

Fotod: Dasha Karpilovich.

Eestis õpib täna enam kui 5000 kraadiõppe välistudengit ning iga aastaga on aina enam neid, kes pärast Eesti kõrgkooli diplomi kaitsmist on otsustanud siia meie juurde ka tööle jääda. Siin on valik nende lugudest just spetsiaalselt Geeniuse lugejatele.

Erinevalt teistest seni intervjueeritud välismaalastest ei tulnud Dasha Eestisse esimest korda ainult õpingute pärast, vaid hoopis isiklikumatel põhjustel. “Tulin 2013. aastal Eestisse, sest mu tulevane abikaasa on siit pärit,” räägib ta. Nimelt õppis Dasha enne Eestisse tulekut neli aastat Hiinas, kus ta ka oma tulevase elukaaslasega kohtus. Justkui väikese ime läbi sattus see inimene olema pärit riigist nimega Eesti.

Eestisse elama asudes otsustas Dasha oma õpinguid jätkata EBSis, kus ta tänaseks rahvusvahelise ärijuhtimise magistrikraadi omandanud on. “EBSi valimiseks oli mul kaks põhjust. Esiteks bränd: usun, et eestlaste seas on selle kooli maine päris tugev. Kui asi puudutab ärimaailma ja seal tutvuste loomist, on just EBS selle osas tuntud. Teiseks huvitas mind väga just rahvusvahelisel tasemel kommunikatsioon ja iseenda selles vallas arendamine, mida EBS mulle võimaldas,” selgitas Dasha. “Täna olen oma otsusega 100% rahul.”

Eestlased, austraallased ja hiinlased – kes on sarnased, kes erinevad?

Eestist ei teadnud enne siia tulekut ja siin elama asumist algselt Valgevenest pärit naine kuigi palju. “Ma teadsin, et siin peaks väga puhas olema ja et tänavatel pole väga palju inimesi. Samuti, et siin on palju võimalusi rahulikult aeg maha võtta ja loodust nautida. Need olid tõenäoliselt ainsad asjad, mida enne siia tulekut Eesti kohta teadsin.” Kuna Dasha on elanud aastaid nii Valgevenes, Hiinas kui ka Eestis, on tal eri rahvuste eripäradest rääkides omamoodi unikaalne perspektiiv.

“Muidugi on kolme rahvuse vahel minu jaoks suured erinevused. Võrreldes teise kahega on eestlased minu jaoks seni kõige vaoshoitumad, kuid see ei ole muidugi kellegi jaoks üllatus. Isegi eestlased teevad selle üle nalja. Ma olen aga ajapikku õppinud, et kui eestlasega sellest esialgsest faasist üle saada, temaga juba teatud suhe luua, siis jääd sa selle inimesega tõenäoliselt pikaks ajaks suhtlema.

Võrreldes austraalia kultuuriga oli see minu jaoks väga suur erinevus. Seal on kõik inimesed esialgu väga sõbralikud ja külalislahked, aga nad ei lase sul endaga lähemalt tuttavaks saada. Seal kultuuris küsivad kõik, alates ettekandjast kuni kassapidajani, et kuidas sul läheb, ja lubavad millalgi kokku saada, aga tegelikkuses ei taha keegi väga pikemalt suhtlema jääda. Pealtnäha on kõik äärmiselt sõbralikud, aga nad ei taha sind lähemalt tundma õppida. Eestis on inimesed pealtnäha külmad, aga neid tundma õppides võid pikalt suhtlema jääda.”

Erinevused õppetöös Eestis, Hiinas, Austraalias ja Valgevenes 

Õppimise ja tudengielu koha pealt toob Dasha kahtlusteta esikohale Eesti. “Ei teagi, kust alustada. Valgevenes oli haridus üpris ajast maas, seega tahtsin alati reisida ja kuskil välismaal õppida. Hiinale mõeldes ei saa ma sealset ja siinset haridust omavahel väga võrreldagi, sest olin rahvusvaheliste tudengitega kohalikest õpilastest üpris eraldatud. Meil olid eraldi loengud ja meid koheldi teisiti. Hiina tudengitest rääkides tooksin vast välja isikliku vabaduse, loovuse ja eneseväljenduse võimaluste puudumise, ent ma ei ütle, et see kõik nende jaoks halb oli.”

Mina omandasin seal küll bakalaureusekraadi, ent ma ei nimetaks sealset õpikogemust päris ülikooliks. See sarnanes mu jaoks pigem keskkooliga… see oli kool, mitte ülikool. Ja Eestisse EBSi tulles sain sada protsenti selle kogemuse, mida ootasin. Võibolla olen erand, sest tean, et osadel mu kursusekaaslastel oli küll etteheiteid, kuid minu jaoks oli kõik informatsioon uus ja sain ülikoolilt seda, mida ootasin. EBSis oli nii teooria poole pealt väga tugevaid õppejõude kui ka kursusi, kus jagati rohkem kogemusi ja sai praktilisi näiteid.”

EBSis õppides veetis Dasha kusjuures vahetussemestri ka Austraalias. “See oli jällegi üks suurepärane võimalus, mida kool mulle pakkus. Seal õppimine oli minu jaoks küll natuke liiga lihtne. Jagan seda lõbusat fakti tänaseni, olen sellest isegi ühe tuttava Austraalia õppejõuga rääkinud. EBSis oli mul semestris 7-8 õppeainet ja täiskohaga tööl käies oli õpingutele keskendumine kohati päris raske. Austraalias oli mul semestris kaks õppeainet ja loenguid meil praktiliselt polnudki. Idee seisneb selles, et inimesed on piisavalt iseseisvad, et teevad kõik õppetöö ise ära, aga minu arvates see päris nii ei käi. Inimesi tuleb kohati õppima sundida.”

Ilma ülejäänud maailma nägemata võib pideva internetiühendusega täitsa ära harjuda

Tallinnas on Dasha tänaseks kuus aastat elanud ning lemmikpaigaks on tal ilma erilise üllatuseta iseenda elukoht – Kalamaja. “Ma olen linnainimene, kellele meeldib loodus. See on veel üks põhjus, miks Eesti mulle nii sobilik on,” naerab ta. Ühe kindla lemmikpaigana Tallinnas toob ta välja veel Paljassaare. “See on Kalamajale väga lähedal, sõidad kümme minutit ja leiad end loodusest. See on minu jaoks midagi, mida ma üheski teises linnas näinud pole.”

Eestis ja Tallinnas elades ei saa kuidagi mainimata jätta ka eestlaste saavutusi e-riigi ja digitaalsete lahenduste rindel. Tänaseks mitmel pool maailmas elanud ja reisinud Dasha jaoks ei ole võrdlusmomendi toomine sugugi raske. “Toon sulle ühe näite. Kui ma Austraalias elasin, polnud, ja tänaseni pole olemas sellist asja nagu mobiilne internet. Seega kui ma oma korterisse sisse kolisin, kulutasin esimese päevaga kogu oma mobiilse andmeside, sest vaatasin telefonist videoid. Ma ei suutnud mitte kuidagi uskuda, et ongi terveks kuuks kõik.

Oleme siin nii praktiliselt täiesti tasuta internetiga ära harjunud, et mõtleme, et igal pool peabki sedasi olema. Austraalias oli internet teisalt väga piiratud, ei olnud igal pool saadaval ning kiirused ei olnud suured ja pakettide hinnad olid kõrged. Ja mina elasin Melbourne’is, mitte kuskil ääremaal. Võimalust kõike internetis teha – arstiaeg määrata, makse deklareerida, pangakonto luua – seda pole ma üheski teises riigis kogenud. Kuna ma olen siin aga nii kaua elanud, näen seda nüüd kui inimõigust. Tegelikult on see aga üpris piiratud privileeg ja inimesed, kes pole välismaal reisinud või teises riigis pikemalt elanud, ei saa ehk päris hästi aru, kui vedanud neil selles osas on.”

Huawei Baltimaade turundusjuht, kelle südame on Eesti võitnud

Hetkel töötab Dasha Huaweis Baltimaade turundusjuhina ning tunneb end Tallinnas ja Eestis vägagi koduselt. 

“Varem töötasin ühes Hiina firmas. Kuna oskan nii hiina, inglise kui ka vene keelt – aga mitte eesti keelt – oli minu töö esialgu suuresti tõlgi oma, kuid ajapikku liikusin rohkem juhtivale positsioonile. Peale ülikooli lõpetamist tundsin, et on vaja leida natuke tõsisem töökoht. Huaweid tundsin muidugi juba Hiinas väga hästi ning kuna mul on selle riigiga tugev ühendus, tahtsin ka Eestis tööd otsides midagi Hiinaga seotut leida. Tollal oli Huawei just Eestis kasvama hakanud ja seega oli firmaga liitumiseks hea aeg.”

Tuleviku osas loodab Dasha Eestisse jääda. “Nii kaua, kui Eesti mind tahab,” muigab ta. Seaduse silmis on Eesti Dasha juba vastu võtnud ja täna tunneb ta, et on juba riigile ja ühiskonnale omalt poolt midagi ka tagasi andnud ning loodab, et tulevikus välismaalt pärit inimesi puudutavad seadused ja põhimõtted Eestis ei muutuks. Lisaks inglise keelele oskab Dasha suhelda veel vene, valgevene ja hiina keeles. Oma kogemusest tean, et Dasha saab eesti keelest aru ja ka räägib seda täiesti arusaadavalt. Kusjuures hiina keele selgeks saamine oli tema sõnul tunduvalt keerukam kui eesti keele õppimine. 

“Ütleme nii, et ma ei räägi väga hästi. Mu eesmärk oli see keel võimalikult kiiresti selgeks õppida, kui mul veel rohkem vaba aega oli. Võtsin mõned algkursused ja läksin ka keeltekooli ja tegelikult polnud keele õppimine sugugi raske, kuna oskan päris mitut keelt ja alguses tuli endale lihtsalt keele “loogika” selgeks teha. Nüüd on asi lihtsalt sõnavara kasvatamises ja seda saab teha ainult eestlastega rääkides ning keelt lugedes ja kuulates. Hetkel tunnen, et peaksin keeleõppes korralikult veel vähemalt aasta jagu käima, et oma grammatika ja kirjutamise osa joonele saada. Iseasi on selle jaoks aja leidmine.”

Suure osa oma elust reisides ja välismaal elanud inimesena ei ole koduigatsus Dasha jaoks enam ammu suureks probleemiks. “Muidugi igatsen oma pere ja sõpru, ent olen suutnud nendega pidevat ühendust hoida ja õnneks on reisimine aja jooksul üha soodsamaks muutunud. Kui see kõrvale jätta, siis tõenäoliselt olin eelmises elus eestlane.”

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.