Study in Estonia blogi

Indiast pärit Krishna: Eestlane peab vist välismaale minnes küll hulluks minema

Eestis õpib täna enam kui 5000 kraadiõppe välistudengit ning iga aastaga on aina enam neid, kes pärast Eesti kõrgkooli diplomi kaitsmist on otsustanud siia meie juurde ka tööle jääda. Siin on valik nende lugudest just spetsiaalselt Geeniuse lugejatele.

Krishna on tänaseks oma magistriõpingud Tallinna Tehnikaülikoolis juba lõpetanud ja töötab ühes tuntud Eesti IT-ettevõttes. Eesti ja India kultuuri vahel on mõistagi suured erinevused, millest intervjuu käigus ka juttu tuli, kuid suures pildis on naine oma valikuga väga rahule jäänud.

Sa tulid Eestisse üle kahe aasta tagasi. Kuidas sa esimest korda Eestist kuulsid?

Päris alguses ei teadnud ma riigist mitte midagi, ainult nime. Olin väga huvitunud enda õppekavast – küberturvalisusest. Guugeldades leidsin nimekirja, edetabeli, kus oli informatsiooni Eestis pakutavate magistrikraadide kohta. Esialgu leidsin Tartu Ülikooli õppekava ja sealt edasi sain teada, et küberturvalisust õpetatakse ka TalTechis.

Kui palju sa enne siia tulekut Eestist teadsid?

Mitte midagi. Null. Ma polnud isegi nime “Eesti” kuulnud. Ja kui ma ütlesin oma vanematele, et lähen nüüd sinna riiki õppima, siis nemad olid samuti üllatund, et kuhu ma nüüd õieti minema hakkan. Enne tulekut ma muidugi guugeldasin Eesti, temperatuuri, kõige vajaliku kohta.

Millise pildi Google sulle Eestist andis?

Minu jaoks oli üks olulisimaid asju turvalisus, sest mu vend muretses väga, et kui turvaline mul välismaal õppides olla saab. Enamik India vanemaid muretsevad väga oma laste turvalisuse pärast ja esialgu olid nad isegi Euroopas õppimise vastu. Internetis otsides tuli aga välja, et Eesti on maailma kõige turvalisem riik. Seejärel olid kõik minu minekuga päri.

Oli siia tulles ka väike kultuurišokk?

Ma arvan, et minu jaoks mitte, kuna mu vend õpib samuti välismaal, USAs. Ta rääkis mulle pidevalt mida teha, kuidas välismaal asjad käivad. Väike šokk ehk oli, kuna ma olen taimetoitlane ja inimesed ei ole mu kultuurist kuigi teadlikud. Aga ei midagi suurt.

Kuidas sa kirjeldaksid Eesti ja India tudengielu?

Indias magistrikraadis õppides oli mul palju pinget peal, nii koolist kui ka vanematelt. Siin on täiesti teistmoodi. Muidugi on pinge peal, aga mitte sellisel määral nagu kodumaal. Ei ole ainult nii, et kogu aeg läheb õppimisele. Ülikooli poolt anti palju erinevaid kuponge erinevate kohtade külastamiseks ja tegevusteks. Kohe esimesel päeval anti meile ka SIM-kaardid. Indias antakse ainult õppimiseks vajalik ja kõik.

Õppimise koha pealt ütleksin, et siin keskenduvad õpingud mitte ainult teooriale, vaid pigem sellele, mida sul tulevikus päriselt vaja läheb. Küberturvalisuses on selleks praktilised oskused. Õppejõud aitavad palju. Neilt võib kõike küsida, ükskõik kui rumal see olla võib. Indias peame õppejõudude mainet arvesse võtma. Me ei saa lihtsalt nende kabinetti minna ja küsimusi esitama hakata.

Indias on õppejõu austamine väga oluline, seega kui pidime siin semestri lõpus õppejõududele ise tagasisidet andma, ei osanud ma seda esialgu teha. Tagasiside puhul oli samas positiivne see, et üks õppejõud, kelle inglise keel ei olnud vahetusõpilaste jaoks kõige arusaadavam, saadeti tagasiside põhjal inglise keele kursusele. Ma ei suutnud seda uskuda, et meie tagasiside tõttu saadetigi õppejõud täiendavalt keelt õppima.

Räägime inimestest. Kuidas sinu arvates eestlased ja indialased erinevad, kui üldse?

India ja Eesti elanike vahel on nii palju erinevusi. Indias on inimesed väga jutukad. Kui sa kuhugi lähed, siis sinuga tehakse juttu, teretatakse, kedagi ei huvita kust sa oled või kes sa oled. Siin on inimesed rohkem endasse tõmbunud. Räägitakse, et eestlased on häbelikud, ei räägi väga palju. Ma ei nõustu selle stereotüübiga täielikult. Kui eestlane saab su heaks sõbraks, siis ta räägib väga palju. Eestlased ei räägi igaühega, vaid oma sõpradega.

Minu jaoks on see positiivne, kuna ma pole päris indiapäraselt jutukas. Samas vahel välja minnes, kui koduigatsus on peal, on natuke imelik, et inimesed ei tee sinuga pidevalt juttu nagu kodumaal.

Mõneti on eestlase stereotüübiks ka teatud ettevaatlikkus välismaalaste suhtes. Kas oled seda siinviibitud aja jooksul tunnetanud?

Ma töötan firmas, kus on töötajaid 20-st riigist. Mina ei ole tundnud, et mind siin vastu ei võeta. Pigem ollakse minust ja mu kodumaast huvitatud: “Räägi oma riigist! Kas teil on tõesti kõik taimetoitlased? Ja nii edasi.”

Sa oled nüüdseks Tallinnas üle kahe aasta elanud. Kui palju sa väljaspool pealinna avastanud oled?

Väljaspool Tallinna olen muidugi käinud Soomes ja samuti Rootsis, Stockholmis. Siin olles oli seega ka minu esimene kord praamiga sõita. Olen käinud ka Austrias ning Erasmuse programmi raames veetsin Horvaatias viis kuud.

Eestis käisin Rummu karjääris sukeldumas, Saaremaal – seal oli tõesti ilus. Tundub, et Eesti inimesed hoiavad väga oma loodust, metsasid ja kõike seda. Eesti talv mulle ei meeldi, olen ikkagi Indiast pärit. Aga valge lumi, lumised metsad, see on väga kaunis ja meeldib mulle, ainult külm ei meeldi.

Algul oli Eesti pikkade suvepäevadega harjumine ka veidi keeruline. Esialgu pidin endale söömiseks äratusi seadma, kuna päevavalguse järgi ei saanud toidukordi arvestada ja läks lihtsalt meelest. Nüüdseks olen siinsete pikkade suvepäevadega ära harjunud. Ühel suveperioodil oli paar päeva, kus ma vist ei näinudki pimedust.

Sa töötad üpris kiiresti kasvavas Eesti idufirmas Veriff. Mida sa seal täpselt teed?

Hetkel töötan verifikatsioonispetsialistiga. Seega kui sa näiteks soovid Transferwise’i kasutada, pead selleks oma identiteedi kinnitama. Mina olen üks neist, kes inimesi dokumentide põhjal tuvastab. Töökoha leidsin läbi workinestonia.com töökuulutuste portaali kaudu.

Eestit peetakse üpris digitaalselt arenenud maaks. Kas nõustud sellega?

Oh jumal, jah! See on tõesti väga hea, suurepärane! Indias võtsid kõik asjaajamised mitu kuud. Seejärel tulin siia, Eestisse, ja kõik käis nii lihtsalt, kiiresti. Ja Horvaatiasse minnes oli jällegi nii, et asjad võtavad aega, tuleb käia füüsiliselt kuskil kontoris koha peal. Kui sa, eestlasena, lähed nüüd mõnda riiki, kus asjad nii kiiresti ei käi ja digilahendused nii arenenud pole, lähed sa küll hulluks.

Sa lõpetasid kooli mõned kuud tagasi ja töötad nüüd Veriffis. Mida tulevik sinu jaoks toob?

Ma pole päris kindel. Ma lihtsalt olen siin, mulle meeldib see riik nii väga. Arvan, et jään siia veidiks, sest mu elamisluba pikendati viis aastat, seega aega on. Kuna olen IT-taustaga, on Eesti eriti hea valik, sest IT-sektor on siin tõesti tugev. Võrreldes mõne teise riigiga, näiteks Saksamaaga, on küll palgad kõrged, aga selle arvelt ka kulud. Samuti tuleb kindlasti osata kohalikku keelt, siinsed idufirmad kasutavad aga peamiselt inglise keelt.

Kuidas sul endal eesti keelega on?

Võtsin ülikoolis eesti keele kursusi, vist semestri jagu, seega vaid baasteadmised. Nüüd mõtlen veel keeletundide võtmisele, kuna kursusi saab võtta kohati tasuta või siis kompenseeritakse keeleõpe tööandja poolt. Võimalusi on. Minu jaoks on muidugi teatud tähtede, näiteks R- ja Ö-tähtede, hääldamine keeruline või pea võimatu.

Tagasi vaadates võib siis öelda, et oled oma otsusega rahul?

Minu jaoks küll. Tulen väiksest India külast, kust inimesed isegi lähimasse suurlinna õppima ei lähe. Eestisse tulek on mu elu täielikult muutnud.

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.

Populaarsed lood mujal Geeniuses