Eestis õpib täna enam kui 5000 kraadiõppe välistudengit ning iga aastaga on aina enam neid, kes pärast Eesti kõrgkooli diplomi kaitsmist on otsustanud siia meie juurde ka tööle jääda. Siin on valik lugudest just spetsiaalselt Geeniuse lugejatele.

Milad Vnejad on Iraanist Eestisse tulnud mees, kes omandas Eesti Maaülikoolis magistrikraadi maastikuarhitektuuri erialal ning nüüdseks juba mõnda aega erialast tööd teeb ning Tartus elamist täiel rinnal naudib.

Oma kodumaalt lahkus Milad oma mäletamist mööda juba 21- või 22-aastaselt, kuna tundis, et saab üksi elamisega hästi hakkama ning tahab reisida. “Peale välismaal bakalaureusekraadi lõpetamist naasin Iraani ning töötasin ja elasin seal kaks aastat. Kuid ma tundsin, et tahan veel reisida,” rääkis Milad. Eesti kohta kuulis Milad oma tuttavalt, kes siin aasta varem õppinud oli ning Eestit sõbrale soojalt soovitas.

Võõrale maale kutsus hing juba varakult

“Tahtsin teises riigis töötada ja õppida. Mul ei olnud iseendaga erilist konflikti või suurt debatti, et kas saan ikka hakkama. Teadsin, et tuleb lihtsalt kandideerida ja küll kõik laabub,” ütles Milad enesekindlalt ning lisas, et tal ei ole kunagi inimestega suhtlemise või uute kogemuste ees hirmu olnud.

Kuna Miladil olid juba arhitektuurist baasteadmised olemas, tundus Maaülikooli maastikuarhitektuuri õppekavale kandideerimine loogiline valik. Varem Eestis õppinud sõbralt sai ta teada Eesti elu, kuid ka ülikooli ja õppejõudude kohta. Lisaks õppimisele oli Miladil ka kindel plaan tööd teha.

“Teadsin, et teistes riikides töö leidmine on minu jaoks keerulisem kui Iraanis. Malaisias olles ei leidnud ma tööd, kuna mul polnud vastavaid pabereid, ma polnud veel magistrikraadi omandanud,” selgitas ta. Muidugi oli alati olemas võimalus teha enda erialaga mitte seotud tööd, kuid Miladi huvitas just sellise töö leidmine, mis ka tema valdkonnaga seotud on.

Eestlased on “liiga ausad” ja oma emotsioonide ning tunnete osas väga avatud

Enne siia jõudmist teadis Milad, et kliima on külm ja inimestega võib esialgu raske suhelda olla. “Seda seepärast, et eestlased on üldiselt ausad. Nad on liiga ausad, kui nad sind hästi teavad. Vastasel juhul ei pruugi nad end väga avada,” ütles Milad. “Liiga ausad” tähendab tema sõnul seda, et eestlased on oma emotsioonide ja tunnete osas väga avatud, erinevalt mõnest teisest rahvast, kes näeb tunnete jagamist ehk nõrkuse või millegi salajasena.

“Eestlane jagab sinuga midagi alles siis, kui ta sind tundma õpib. Aga kui see juhtub, siis on ta väga avatud ja otsekohene, ei varja ega keeruta. Eestlane peab tundma, et sind saab usaldada. Aga seda usaldust on ehk raskem võita kui mõne teise rahvuse puhul, kelle juures ma elanud olen,” nentis ta.

Maaülikoolis õppis Milad maastikuarhitektuuri, kuid enne siia tulekut oli ta juba arhitektuurialase põhja saanud. “Praegu on maastikuarhitektuuri suureks märksõnaks vesi. Täpsemalt vee ja sellega seotud taristu ühendamine maastikuarhitektuuriga – selles valdkonnas on palju uuringuid tehtud,” rääkis ta.

Erinevate erialaste projektidega, nagu näiteks elumajade ja vaatetornide disainimisega, puutub Milad kokku oma töökohas Arhitektuuribüroo Sport OÜ. Seal töötabki ta arhitektuuridisainerina, kusjuures tööalaselt saab Milad inglise keeles väga edukalt suheldud. “Oma esimese niiöelda kontoritöö leidsin läbi ühe õppejõu. Praeguse töökoha sain läbi tuttava, kes mind ülemusele tutvustas,” sõnas ta.

Tööl käia mehele meeldib, kuna kontoris saab ta teha just seda, mida ta on õppinud ja mis on tema kutsumus. “Tööl on iga päev minu jaoks lõbus päev, sest tunnen, et tegelen väga kasulike asjadega.” Olles arhitektuuriga varasemalt kokku puutunud rõhutab Milad oma tööst ja erialast rääkides kahe valdkonna – maastiku ja arhitektuuri – omavahel ühendamist.

“Kuidas ühendada arhitektuuris välismaailm sisemaailmaga, see on suur küsimus, millega maastikuarhitektuuris tegelema peame. Puhtalt maastikuarhitektuuri vaatepunktist võib arhitektuuri vaadata kui looduse rikkumist, kuid tegelikult üritatakse arhitektuuris kahe – välis- ja sisemaailma – vahel tasakaalu leida,” selgitas Milad.

Iraani ja Eestit omavahel võrreldes on pealtnäha sarnastuste leidmine üpris keeruline. Täiesti erinevad asukohad, keeled, kombed ja rahvad – täiuslik segu kultuurišoki jaoks. Ent üle 13 aasta kodust eemal viibinud iraanlase jaoks ei olnud Eesti elu ja olu sugugi nii üllatav kui arvata võiks. Tegelikult pole isegi kodumaalt tulnud sõbrad Miladi sõnul Eestist sugugi šokis olnud. “Kuid ma tean ka iraanlasi, kelle jaoks siinne elu on tõesti šokeeriv,” lisas ta siiski. “Võibolla on nende jaoks siin liiga palju vabadust, äkki?” pakub ta. “Minu jaoks Eesti igatahes šokeeriv polnud.”

Tartus võid kella üheni päeval magada, ilma et keegi sind üles ajaks

Küsimuse peale, et milline oli kodus ja Tartus elamise suurim vahe, Milad muigas. “Praegusel ajal kutsun Tartut oma koduks,” sõnas ta. “Iraanis on inimesed väga ekstravertsed, aga mitte nii positiivsed kui eestlased. Sa pead aru saama, et Iraan on väga suur riik – rahvast on üle 100 miljoni. Kujuta ette, et hetkest kui hommikul kell 8 majast välja astud, näed rahvamassi – inimesed liiguvad, karjuvad, lasevad signaali… Siin võid ilma äratuskellata vahel kella üheni päeval magada, ilma et keegi sind üles ajaks,” võrdles ta kodumaal ja Tartus elamist.

“Suur vahe on vaikus. Siin on väga vaikne, ülivaikne. Eriti veel Karlovas, kus ma elan. Seal on kuidagi eriti vaikne ning kui kella 10 ajal õhtul hakkavad tänavatuled juba kustuma tekib tunne nagu oleksin ainuke inimene, kes veel üleval on,” muigas Milad. Tartus meeldib Miladile käia absoluutselt igal pool, mistõttu pole tal ka ühtegi kindlat lemmikut kohta välja kujunenudki. “Iga koht võib olla mu lemmik, olenevalt mu tujust. Aga mulle tõesti meeldib Tartus ringi liikuda, eriti rattaga, ning uusi paiku avastada ja näha,” ütles ta.

Eesti on mõistagi Tartust suurem ning sellest on iraanlane vägagi teadlik. Tegelikult on mehel lausa sõprade grupp, kellega suveperioodil pea iganädalaselt linnas väljas matkamas ja telkimas käidi. “Talvel on külm, seega sel ajal käime muidugi vähem, aga katsume käia ikka. Tihti käime järvede ääres, Eestis on tõesti palju järvesid,” rääkis Milad ning lisas, et katsub iga kahe-kolme kuu tagant ka väljaspool Eestit reisimas käia.

Kuna Milad on Tartus magistrikraadi tegemas, on tal üpris ainulaadne võimalus võrrelda ülikoolielu Eesti ja Iraani vahel. Kuid kas Eesti ja Iraani ülikoolides õppivate tudengite igapäevane elu on ikkagi niivõrd erinev? “Ülikoolid Iraanis, ülikoolid Malaisias, ülikoolid siin… tead, tegelikult tudengielus midagi nii väga erinevat ei olegi. Ühikates on igal pool omamoodi reeglid, aga midagi sellist erakordset mulle ausalt öeldes kolme riigi tudengielus silma ei torganud,” vastas Milad peale lühikest mõtlemist.

Kas e-riik on ikka nii eriline kui me ise arvame?

Eestit tuntakse tihtipeale just e-riigi staatuse tõttu, kuid ise pidevalt nn digiühiskonnas elades ei pruugi eestlane arugi saada, kas või kui erinev siinne asjaajamine ülejäänud maailmast on. E-riigi teema juurde jõudes sõnas Milad: “See on tõesti midagi. Võrreldes teiste riikidega, kus ma käinud olen… Ma lihtsalt armastan seda, tõesti armastan. Teises riigis tuleb sul minna kontorisse, sind saadetakse ühest toast teise ja sa kulutad lihtsalt kaks päeva ühele dokumendile allkirja hankides. Eesti kui e-riigina on tõesti muljetavaldav. Kui mul on probleem, siis ma lihtsalt saadan kellelegi e-kirja ja ma saan väga kiirelt vastuse. Ma tunnen nagu see on tõesti selles valdkonnas parim riik. See meeldib mulle tohutult!”

Kui esimese aasta nautis Milad peamiselt tudengielu ja kõike, mida ühel tõelisel tudengilinnal välisõpilasele pakkuda on, siis praegu töötab mees juba erialasel ametikohal ning peab oma aega töö, kooli ja eraelu vahel jagama. Kuid seda Milad tahtiski ning on enda sõnul oma töökohaga vallaarhitekti juures väga rahul. Tööalaselt suhtleb Milad mõistagi inglise keeles, kuid tema sõnul ei ole see sugugi probleemiks.

“Minu põlvkonna inimesed, nad praktiliselt kõik räägivad inglise keelt. Väga hästi sealjuures. Seega pole suhtlemine probleem,” sõnas ta. “Aga kui sa tahad juba riigis neli-viis aastat elada – nagu mina – siis sa pead hakkama keelt õppima. See on mul praegu ka kavas, kuigi ma olen seda praegu juba veidi edasi lükanud.” Tegelikult on Milad eesti keelt õppinud küll ning saab enda sõnul näiteks restoranis tellimisega ning igapäevaste vestluste teemadest aru, kuid tahab keeleõppe siiski tõsisemalt käsile võtta. “Ma pean seda õppima hakkama,” kordab ta.

Sõbrad ütlesid, et olen eestlane, kes ei räägi eesti keelt

Keele selgeks saamine on riigis elamise ja ühiskonda sulandumise juures mõistagi oluline faktor, kuid paljud vahetusõpilased ja -üliõpilased naasevad peale õpingute lõpetamist tihti kodumaale või seavad sammud järgmise sihtriigi poole. Miladi sõnul on ta Eesti eluga väga rahul. “Ma oskan öelda mis homne toob, aga ma ei saa sulle öelda, mis juhtub pärast homset,” muigab ta. “Praegu? Ma olen Eesti eluga rahul ja tahan siin elada ning töötada.”

“Alles paari päeva eest küsisin sõpradelt huvi pärast – tahtsin nende reaktsioone näha – et kas ma olen nende arvates piisavalt eestlane?” meenutas Milad. “Ja enamik neist ütlesid, et jah, sa oled eestlane, aga sa ei oska keelt rääkida. Seega see on praegu minu jaoks suurim erinevus. Ma ei tunne, et ma oleksin kuidagi väga teistsugune.” Ühiskonda sulandumisest ja eestlasest olemisest rääkides jõudsime Miladiga Eestis “teretulnud” tundmise juurde. Iraanist pärit mehe sõnul tunneb ta siin end enamiku ajast teretulnuna, kuid on ka vastupidiseid hetki.

“Igas riigis on teatud protsent häid inimesi, ütleme 80% või midagi sinnakanti,” rääkis ta. “Ma ei ütle, et ülejäänud inimesed oleksid halvad, neil on lihtsalt oma mõtteviis. Praeguse hetkeni tunnen ma, et mind on siin vastu võetud. Ja ülejäänud protsent… noh, võibolla mõned inimesed lihtsalt lähevad alkoholiga liialt üle piiri,” nentis ta.

“Mõni muutub valjuks, ebaviisakaks, aga ma saan sellest aru. Sest ajaloole tuginedes, kui ma oleksin riigist, millel on niivõrd konflikte täis ajalugu… Venemaa, Saksamaa… tõenäoliselt oleks ka minu jaoks välismaalasi raskem usaldada. Seega ma saan sellest osast inimesest aru, kes välismaalaste vastu sedasi meelestatud on. Aga enamik on ikkagi positiivne! Väga positiivne!” võttis Milad oma kogemuse kokku.