Eestis õpib täna enam kui 5000 kraadiõppe välistudengit ning iga aastaga on aina enam neid, kes pärast Eesti kõrgkooli diplomi kaitsmist on otsustanud siia meie juurde ka tööle jääda. Siin on valik nende lugudest just spetsiaalselt Geeniuse lugejatele.

Juan José Restrepo Duarte on Eestis õppinud ning töötanud juba 6 aastat, ehkki siia elama jäämine tal siia esimest korda saabudes sugugi plaanis ei olnud. Täna töötab ta Võru muusikakoolis viiuliõpetajana ning õpib Tallinnas dirigendiks.

Eestist teadis Juan enne siia tulekut vaid ühte heliloojat

Juan õppis koduriigis Kolumbias bakalaureuseõppes muusikat, kuid soovis magistriõppe viia läbi välismaal. “Mul olid sidemed õpetajaga, kes õppis Moskvas ja kes omakorda tundis õpetajat, kes oli pärit Eestist. Ta nimi on Mari Tampere ja ta on Eesti Muusika ja Teatriakadeemias viiuliõpetaja,” räägib Juan.

“Võtsin temaga ühendust ja uurisin muusika õppimise võimalusi ning lõpuks otsustasingi magistriõpinguid siin läbi viia. Kõik see toimus 2013 aastal, mil Juani tulevikuks oli jääda Eestisse vaid kaheks magistrikraadi omandamise aastaks. “Mul ei olnud plaani. Eestis on hea süsteem, et iga professionaal, kelle akadeemia loob, teda läheb kohe siin samas ka vaja. Seega leidsin võimaluse alustada oma karjääri viiuldajana Vanemuise teatris,” kõneleb ta.

Enne, kui temani jõudis mõte Eestisse õppima tulla, teadis Juan Eestist vaid Olav Rootsi nimelist heliloojat ja dirigenti, kes 50ndatel Rootsi põgenemise järel Kolumbiasse sattus. “Ta elas oma elu viimased aastad Kolumbias, kust temast sai väga oluline kuju kohaliku klassikalise muusika kultuuri kujunemisloos. Ma teadsingi Eestist tänu temale,” kirjeldab Juan.

Eestlased pole kinnised ja haridussüsteem on tugev

Eestisse jõudes algas Juanil aga kirev tudengielu. “See on nagu sport, sa pühendad instrumendi harjutamisele tunde ja tunde. Ma õppisin viiulit, seega minu elu toimus kõik akadeemias, kus ma harjutasin pilli ja käisin loengutel. Aga kui võrrelda õppimist Kolumbias või Eestis, siis Eesti tudengimaailm on hoopis teine.

Eesti haridussüsteem tundub töötavat paremini kui ladinariikides. Tudengitel on vabadus valida kuhu nad soovivad areneda. Neil on võimalused saada ka rahalist toetust ning kõigil on õigus õppida. Kolumbias on 44 miljonit inimest. Seega on see suur ühiskond, kus kõike on keeruline kontrollida. Eesti rahvaarv on väiksem, seega siinset süsteemi on lihtsam kontrollida. Kolumbia riiklik õppesüsteem on juba kokku kukkumas, sest liiga paljud inimesed soovivad omandada kõrgharidust. Teine võimalus on minna era-ülikooli, mis on kallis, ehkki seda võib võtta investeeringuna sinu tulevikku.

Kui rääkida inimestest, siis ma ei ütleks, et Eesti inimesed on väga kinnised. See sõltub pigem inimesest, kui rahvusest. Kolumbia rahvas on temperamentsem kui eestlased. Äkki seepärast, et Eestis on palju jahedam kliima. Eesti on ka nii väike, et kõik teavad kõiki ja eriti muusika maailmas tekib kogukond seetõttu väga kergesti.”

Eestisse tasub muusikat (ja muudki) õppima tulla

Täna töötab Juan Võru muusikakoolis viiuliõpetajana, õpetades peamiselt lapsi. Samuti käib ta aegajalt ka Tallinnas, kus ta õpib dirigendiks. “See on veel üks võimalus mul oma karjääri edasi arendada, nagu ka õpetamine. Ma olen elu jooksul nii mõndagi õppinud ja ma tahaks seda jagada.

Eestis ringi liikudes on talle südamelähedaseks jäänud siiski Tartu ja Võru. “Need on väga mõnusad rahulikud paigad,” räägib ta.

Eesti keelt asus Juan õppima siis, kui läks Tartusse tööle, kuna enne oli ta Tallinnas õppides hakkama saanud inglise keelega. “Grammatika on keeruline. Eesti keel on üks keerulisemaid keeli maailmas. Keele õppimine on kogu elu kestev protsess,” jutustab ta.

Kolumbiast pärit viiuldaja leiab, et Eesti on suurepärane koht muusika õppimiseks ja kui keegi temalt täna Eestisse muusikat tahaks õppima tulla ja temalt nõu küsiks, kirjutaks ta ideele kahe käega alla. “See on imetore idee. Eestis on loomulikult ka näiteks IT-karjääri tegemine väga edukas, meil on ju ka Balti Filmi ja Meediakool, aga eriti nüüd, kui meil on uus EMTA maja, on muusika õppimine veel eriliselt hea. Meil on rohkem ruumi rohkematele inimestele. Ja lõpeks on eestlane ju laulurahvas, sest meil on ka laulupidu.”