Eestis õpib täna enam kui 5000 kraadiõppe välistudengit ning iga aastaga on aina enam neid, kes pärast Eesti kõrgkooli diplomi kaitsmist on otsustanud siia meie juurde ka tööle jääda. Siin on valik nende lugudest just spetsiaalselt Geeniuse lugejatele.
Hafiz Abdul Manan saabus Pakistanist Eestisse viis aastat tagasi ning on selle aja jooksul omandanud EKA ning TalTechi ühisõppekava raames magistrikraadi ning astunud ka enesearengus tohutu sammu. Kohtusime Hafiziga ühel rahulikul vihmasel pärastlõunal, et lähemalt uurida mehe põnevat suhet Eestiga.
Kas sa olid enne siia kolimist ka Eestist kuulnud?
Ausalt öeldes – väga mitte. Tegelesin kunagi väga palju arvutis mängimisega ning aeg-ajalt mängisin võrgus koos Eestist pärit inimestega. Vahel ma isegi suhtlesin nendega, ent saadud informatsioon polnud tollal piisavalt suur, et riigi vastu niivõrd suur huvi tekiks.
Kuidas sa kirjeldaksid oma õpinguid? Olid need väljakutsuvad?
TalTechi õppeprogramm on siiski veel võrdlemisi noor. Arenguruumi on tohutult ning programmi paremaks muutmisega on aktiivselt ka tegeletud. Toon ka mõne näite: ühes aines oli vaja läbi viia rühmatöö, õppejõud jagas meid suvaliselt gruppideks ning määras projektid, mille kallal nokitseda.
Paraku polnud minu rühmakaaslased asjaga tegelemisest väga huvitatud ning projekt hakkas “ära kukkuma”. Kontakteerusin siis õppejõuga, kirjutasin talle pika tagasisidekirja ning muudatused viidi koheselt sisse. Järgmine rühmatöö oli hoopis osavõtlikum ning tehtud projektist oli reaalselt kasu ka. Õppejõud on väga pühendunud ning nad tahavad tõesti, et sa õpiksid. Muuhulgas õpetan ma nüüd ise TalTechis tööstuslikku disaini!
Mida sa enne Eestisse tulekut õppisid ning miks sa siia tulid?
Õppisin enne Eestisse tulekut mehhaaniliseks inseneriks, ent õpingute käigus mõistsin, et minu kireks on loominguliste protsessidega tegelemine. Sealt tuli idee Eestisse õppima tulla, mis sai teoks 2014. aastal.
Kas sa kartsid mingil moel uut keskkonda?
Eesti oli minu jaoks väga võõras, mul möödus kolm aastat enne kui ma suutsin seda mugavalt oma koduks nimetada. Pakistanist on raske väga kaugel elada, sest nii pere kui ka toetavad sõbrad on pidevalt eemal ja ei saa sind abistada. Uus kliima, toit ning inimesed pakkusid algul päris tõsist väljakutset.
Kas tudengielu oli põnev?
Tudengielu oli tõepoolest värvikirev. Ma tutvusin paljude uute sõpradega ning suhtlen nendega tänase päevani. Võib ka öelda, et see oli algul üsna suur väljakutse, sest eestlased on üsna introvertsed. Aga lõpuks sai asja!
Mida sa arvad Eesti inimestest ja kultuurist? Kuidas nad erinevad sinu kodumaa omast?
Esmamulje võrreldes minu rahvusega on väga teistsugune. Eestlased on pigem introvertsed ning väga eneseteadlikud. Pakistanis on seevastu inimestel väga kollektiivne identiteet, mis on koondunud ümber sinu sõprade ja pere. Eestis on kõik täpselt vastupidi, mistõttu tuli see mulle algul üllatusena ning nõudis parajalt aega harjumiseks.
Ma arvan siiani, et mul on raske eestlastest sõpru leida, aga ma võtan seda kui positiivset väljakutset. Näiteks ma olin enne siia kolimist väga introvertne inimene ning pärast siia tulekut olen muutunud hoopis ekstravertsemaks ja enesekindlamaks. Kaasmaalasi siin palju pole, meil on paki-esto ühendus ja me saame aeg ajalt kokku. See on väike, kuid kokkuhoidev rühm.
Mis sulle Eesti juures enim meeldib? Kas siin on mõni ere mälestus?
Kõige enam armastan ma Eesti puhul loodust ja geograafiat. Mu vanemad tulid siia eelmisel suvel külla ning nad olid tõesti, tõesti väga rõõmsad ja üllatunud. Siin oli kõik nii vaikne, heas mõttes üksildane ning rahulik. Me läksime rabasse matkama ning veetsime kogu päeva ujudes ning metsas loodust avastades, kindlasti on see üks mu helgemaid mälestusi.
Ning väga austusväärne on fakt, et olenemata karmist ajaloost ning kõigest halvast mis eestlastega kunagi juhtunud on, omavad nad positiivset suhtumist ning olekut. Sa kohe tunnetad, kuidas inimesed on edasi liikunud ning tahavad asju koguaeg paremaks teha, Sa oled nagu osa lainest!
Mida sa arvad e-riigist?
E-Riik on tõepoolest imeline nähtus, sest kõik on siin nii ebabürokraatlik. Mitte miski ei jää kunagi paberitöö taha kinni ning kõik sujub.
Kas sa igatsed midagi Pakistani puhul?
Loomulikult, peamiselt oma pere ja tutvusringkonda ning eriti veel toitu. Eesti rahvustoit ei ole mu silmis veel nii maitsev ja eristatav kui näiteks Kesk- ja Lääne-Euroopa etniline toit. Käisin hiljuti Berliinis ja sealsed rahvusroad avaldasid väga muljet, Eestis pole seda veel juhtunud.
Kus sa töötad nüüd ja kus sa töötasid varem?
Lisaks ülikoolis õpetamisele töötan ma autotehnikafirmas nimega Stonebridge Electronics. Ennist ma tööd ei teinud, sest kooli poolt pakutud stipendium kattis kõik mu vajadused.
Kuidas on lood Eesti keelega, kas see on su jaoks raske?
Algselt hakkasin ma kergemaid sõnu õppima, aga jätsin katki B1 taseme saavutamise juures, sest alustasin õpetamist. Meil on siin inglise keel kõigil hästi suus ning selleläbi on kõigiga mugavam suhelda.
