Study in Estonia blogi

Ukrainlasest ettevõtja Eestis: siin elades võibki tekkida tunne, et igal pool maailmas on asjad nii sujuvad

Fotod: Olga Vovk.

Eestis õpib täna enam kui 5000 kraadiõppe välistudengit ning iga aastaga on aina enam neid, kes pärast Eesti kõrgkooli diplomi kaitsmist on otsustanud siia meie juurde ka tööle jääda. Siin on valik nende lugudest spetsiaalselt Geeniuse lugejatele.

Olga Vovk tuli Eestisse kaks aastat tagasi, et Tallinna Tehnikaülikoolis magistrikraadi omandada. “Põhimõtteliselt taandus minu valik kahele riigile: Eesti ja Saksamaa. Kuna Eesti pakkus head ingliskeelset õppekava, saigi valik just Tallinna Tehnikaülikooli kasuks tehtud,” räägib ta. Kuigi esialgu mainis Olga, et uuris erinevate välisülikoolide kohta internetist, selgus, et lisaks internetile mängis tema otsuse tegemisel rolli ka midagi muud.

“Mingil hetkel tulid Ukrainasse Tallinna Tehnikaülikooli esindajad, et rääkida seal õppimise võimalustest. Ma läksin kohtumisele kohale ja see oli minu jaoks väga informatiivne. Seega oli nende tegevusel efekt kindlasti olemas, aga olin juba enne seda üpris kindel, et asun magistrikraadi just Eestis tegema.”

Pimedusega harjumine võttis aega

Enne siia tulekut teadis Olga, et Eesti on väga digitaalne riik. “Ja sellega minu teadmised suhteliselt piirdusidki,” naerab ta. “Minu jaoks oli tähtis ka see, et Eestil ja Ukrainal on sarnane ajalugu ja taust. Mõlemad riigid olid kunagi Nõukogude Liidus, aga Eesti on tänaseks palju enam digitaalselt arenenum. Mõlemad alustasid põhimõtteliselt samalt tasemelt ja mind huvitaski, et kuidas tulemus tänaseks selline on,” selgitab ta.

Suures laastus on Eesti ja Ukraina Olga jaoks üpris sarnased, ent mõningaid erinevusi märkab ta siiamaani. “Üks veidi šokeeriv asi oli minu jaoks pimedus. Septembris siia tulles oli kõik veel hästi, aga juba pimedamatel kuudel – november, detsember – oli mul alguses natuke raske harjuda.” Teatavasti on pimedatel põhjamaa talvedel ka oma positiivne külg. “Pikad suvepäevad ja Eesti suvi üldiselt on tõesti lahe. Mulle meeldib ka see, kui suvi pole kõrvetavalt kuum, sest Ukrainas on suvi üldiselt väga palav.”

Foto: Olga Vovk.

Eesti juures meeldib Olgale peale pikkade suvepäevade ka tudengielu. “Siin saab suhelda tõesti paljude erinevate inimestega ja korraldatakse palju üritusi, millest osa võtta. Näiteks kasvõi pubiralli. Samuti meeldib mulle, et siin saab ülikoolis valida kursusi, mis sind rohkem huvitavad. Et on kohustuslikud ained, aga saad ka mõned need ained juurde võtta, mis sind rohkem huvitavad. Ukrainas olid meil ainult kohustuslikud ained, aga võibolla on nüüdseks ka seal midagi muutunud,” räägib ta.

Lisaks suuremale valikule erinevate ainete osas meeldib Olgale ka Eesti ülikoolide rahvusvahelisus. “Näiteks minu klass oligi rahvusvahelistest tudengitest koosnev. Samuti oli meil võimalus käia loengutes, kus käisid rääkimas erinevad rahvusvahelised õppejõud.”

Eestis elades võib tekkida tunne, et kõikjal peavadki asjad nii lihtsalt käima

Eesti on mõistagi Tallinnast suurem ning Olga on sellest vägagi teadlik. “Olen käinud näiteks Eesti suurima künka otsas,” naerab ta. “Veel olen külastanud muidugi suurimaid linnu, Tartu, Pärnu, Narva.” Eriti hästi on Olgal aga meeles käik mahajäetud Rummu vanglasse, mis on tema sõnul väga ilus ja huvitav ehitis ning vaatamisväärsus.

Kui enne Eestisse tulekut teadis Olga üldiselt vaid seda, et tegu on digiriigiga, siis nüüd siin elades oskab ta esialgset muljet reaalsusega võrrelda. “ID-kaart on suurepärane tööriist. Siin võtab firma registreerimine umbes 15 minutit aega, nagu öeldakse, kuigi tegelikkuses vist veidi rohkem. Arsti juurde saab ID-kaardi abil aja panna, e-retseptid ja kõik muu,” kirjeldab ta.

Foto: Olga Vovk.

“Ma arvan, et kui sa Eestis elad, siis sa arvad, et kõik peabki täpselt nii olema nagu siin on. Ja nii võibki hakata arvama, et igal pool on asjad nii digitaalsed ja lihtsasti kättesaadavad kui siin. Aga kui ma lähen tagasi kodumaale või veedan aega Saksamaal, siis tuleb kähku kohale reaalsus, et igal pool elu päris nii ikkagi pole.”

Tallinnas on üheks Olga lemmikpaigaks TalTechi ülikoolilinnak. “Arusaadavalt seetõttu, et ma õpin seal. Aga see on tõesti mõnus. Teiseks meeldib mulle väga Telliskivi, kus on hea sõpradega kokku saada ja niisama aega veeta. Kõige paremad mälestused Eestist ongi mul seotud kooli ja magistriprogrammiga. Lõpetamine oli minu jaoks kõige õnnelikum hetk, lõpetasin cum laude ja olen selle üle väga rõõmus. Samuti olen väga rahul, et saan ka tööalaselt oma erialaga edasi tegeleda, kuna mulle räägiti esialgu, et tegu on väga kitsa valdkonnaga.”

Idufirmade maa, täitsa päriselt

Tallinna Tehnikaülikoolis on Olga tänaseks omandanud magistrikraadi tervishoiutehnoloogia erialal. Üheks selle valdkonna märksõnaks on samuti digitaliseerimine, mis on Olga sõnul ka Eesti tervishoius paljudest teistest riikidest tunduvalt arenenum. “Digitaliseerimine tähendab paberimajanduse digitaalseks muutmist, e-retsepte, aga ka seda, et patsientide ravimiseks ja nende taastusprotsessi parandamiseks kasutatakse rohkem erinevaid rakendusi (ingl k applications).”

Just tervishoius kasutatavate rakendustega Olga igapäevaselt tegelebki. Seda teeb ta tuttavatega asutatud startupis Recov OÜ. “Meil on neli inimest, kõik erineva tausta ja kodumaaga. Mina olen Ukrainast, meil on üks eesti tüdruk ning üks austraallane ja ameeriklane ning tegeleme tervishoiu platvormi või täpsemalt rakenduse arendamisega,” räägib ta.

Recovery Companion sai hoo sisse LapHachi häkatonil, pälvides seal esikoha. Lisaks on firmat toetanud TalTech, Tehnopol, Mektory. Tänaseks on Recovery Companion esikoha pälvinud ka EIT Digital Acceleratori ja osaleb ka tulevastel häkatonidel ja sarnastel võistlusell.[/caption]

“Praegu on meil käsil Recovery Companion projekt. Sisuliselt on tegu rakendusega, mis aitab vähihaigetel patsientidel taastuda. Patsiendid saavad üksteist rakenduse abil toetada, teineteisega suheldes. Samuti on sel olemas chatbot,” selgitab ta. “Inimeste jaoks on väga kasulik, kui nad saavad toetust teistelt, kes on sarnase teekonna läbi teinud või seda nendega koos tegemas.”

Eestlased ja ukrainlased: kas tõesti väga erinevad?

Iga rahvuse kohta eksisteerib stereotüüpe ning eestlaste puhul on tegu ühe põhjamaale omase klišeega: külmad, kinnised ja vaoshoitud. “Ma ei saa öelda, et see päris paika ei peaks,” ütleb Olga muiates.

“Esiteks on ühiskond väga rahvusvaheline. Ma ei ütleks, et eestlased on väga külmad, aga neil võtab enda avamiseks veidi aega. Olen ka ise sarnase iseloomuga, mu jaoks ei ole alati lihtne esimese paari kohtumisega inimesega seda sidet leida, aga peale teatud aja möödumist läheb suhtlemine kergemaks. Nii paistab olevat ka mu eestlastest sõprade ja klassikaaslastega.”

Kuigi Olga jaoks on kodumaa juures toit üks esimesi asju, mida ta igatseb, on ta tegelikult siinse toidulauaga väga rahul. “Mulle meeldib see. Ma söön kama hommikusöögiks ja ma olen vägagi teadlik sellest stereotüübist, et eestlased söövad seda palju, aga mulle see tõesti meeldib.”

Ukrainlane, kellel oli hea meel Eestis “tagasi” olla

Lähiaastad tahab Olga Eestis veeta, peale mida saab juba edasi otsustada. Seetõttu on naisel nüüd plaanis ka eesti keele tunde võtma hakata. “Proovisin juba alguses natuke õppida, aga see on minu jaoks üpris raske. Õpingute ajal ei teadnud ma veel, kas jään siia elama või mitte, aga nüüd tean.”

Olen vahetussemestri ka Saksamaal veetnud ning mõtlesin, et äkki kolin sinna, kuid tegelikult meeldib mulle siin rohkem. Tean, et see võib paljudele inimestele kõlada isegi veidi üllatuslikult, aga mul oli sealt tulles tõesti hea meel tagasi Eestis olla. Ma tunnen siin tõesti kuidagi paremini… turvalisemana isegi, võiks öelda. München on suur linn ja seal ringi liikudes ei tundnud ma end alati nii. Tallinnas olen isegi öösel jalutades üpris kindel, et minuga ei saa midagi juhtuda.”

Foto: Olga Vovk.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.