Inimesed elavad üha kauem ja vajadus hooldusteenuse järele kasvab. Kui võrrelda tänaseid eakatekodusid paari aastakümne tagustega, siis on olukord hoopis teine. Milline on ühe hooldekodu argipäev?

Kunda Südamekodu juhataja, 25-aastane Andri Võsokovski räägib oma kogemustest ja kummutab nii mõnegi müüdi. Pikemas intervjuus avab Andri ukse hooldusmaailma, kus leidub muredest enamgi rõõmu, loomingulisust ja isegi lapsemeelsust.

Alustasid tööd Kunda Südamekodus tänavu aprillis. Palju räägitakse hooldajate puudusest. Kuidas leida häid töötajaid ja kuidas hooldekodude maailm seestpoolt vaadates tundub?

Kundas on meil väike Südamekodu: 60-65 elanikku ning personal on kokkuhoidev ja püsiv. Töötamiseks on meil väga hea muster: korruse peale üks hooldaja ja abihooldusteenindaja, lisaks tugipersonal: majandusjuhataja, hooldusjuht, kokad, tegevusjuhendaja ja juhataja. Kindlasti on piirkondi, kus napib personali, kuid üldiselt on hooldustöö täna palju lihtsam kui vanasti juba seetõttu, et meeskond on suurem – see tagab ka parema teenuse kvaliteedi. Samuti on hooldustöötajatele loodud palju tehnilisi abivahendeid, mis tähendab, et töö ei ole ka füüsilist jõudu nõudev.

Ilmselt tahetakse igas eakatekodus pakkuda korralikku teenust ja kvaliteeti. Kuidas teil see õnnestub?

Koostame elanikele hooldusplaane, millele saame hooldustöös toetuda. Hooldusplaani lähevad kirja kõik tegevused: näiteks jälgida iga päev, et inimene istuks vähemalt neli kuni kaheksa korda voodi ääre peal, võtaks osa ühistest tegevustest, käiks õues või tuleks söögisaali sööma. 

Väga palju sõltub personalist ja töötajate enda tahtest panustada. Päris kõik ei sobi hooldustööd tegema, see on kindel. Hea teenuse ja kvaliteedi aluseks on muidugi kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad. Peame oma töötajaid hoidma ja siis on ka elanikud hoitud.

Kui lihtne on enda juurde meelitada personali, kes päriselt tahaks panustada? Kuidas te töötajaid hoiate?

Valdkonna tippspetsialiste on Kundas leida keeruline – lihtsalt piirkond on selline. Hooldustöötajaid, kellel pole kolmandat või neljandat taset, vaid on lihtsalt hooldustöötaja koolituse läbinud, leiab kindlasti.

Aga anname ka oma töötajatele võimaluse õppida lisaks, täiendada ennast. Muidugi püüame kollektiivis leida hetki koosolemiseks: näiteks võtame iga päev 30 minutit, kui ei räägi ainult töömuredest, vaid ka isiklikest asjadest, jagame naljalugusid – see muudab tiimi ühtsemaks. Mina küpsetan igal esmaspäeval oma töötajatele midagi head. Lisaks on meil võimalus külastada teisi Südamekodusid ja teistelt õppida. 

Mainisid, et igale inimesele see töö ei sobi. Milliseid omadusi või inimtüüpi on vaja, et eakatega töötada?

Esiteks on vaja empaatiat. Kindlasti peab jaguma julgust teha ka väga keerulistel hetkedel iseseisvalt otsuseid – hooldaja töös on see väga oluline. Kasuks tuleb loomingulisus ja hea suhtlemisoskus. Meil on tõesti toredad inimesed tööl, eri vanuses ja eri taustaga. Noored on väga ägedad, sütitavad meid, ja natuke vanemad jälle arendavad oma kogemusega. Eakatekodusse tööle tulles ei pea olema kindlat tausta, küll võiks olla inimlik, empaatiline, sõbralik. Natuke lapsemeelne võiks ka olla.

Kuidas lapsemeelsusest kasu on?

Eakas on tihtipeale mõnes mõttes väikese lapse moodi, eriti kui on tegemist näiteks dementsussündroomiga inimesega. Ta ei mäleta, mis on eile olnud või mida oleme juba rääkinud. Surmtõsiselt temaga rääkida ei saagi. Kui oled natuke lapsemeelne, teeb see nii enda kui eaka päeva rõõmsamaks.

Millised müüdid selle töö ja valdkonna juurde käivad? Kas mõni vastab tõele ka?

Ma ei taha isegi neid müüte kõva häälega välja öelda: kes ei ole ise meie majades käinud, tulgu ja vaadaku. Müüdid on müüdid ja päriselu on hoopis teine! Eakatekodus käib väga aktiivne elu.

Ma viskan õhku sellise arusaama, et eakatekodu töö on raske.

Kindlasti on selles töös asju, mis võivad tuju ära viia, aga lõpuks sõltub see ikkagi inimesest endast. Ma ei saa öelda, et mu töö oleks raskem kui mõni muu töö. Hooldustöös on asju, mis võivad olla vahel emotsionaalselt rasked, kuid see, kui palju eakad annavad teineteisele tuge või kui tänulikud ja emotsionaalsed on eakad hoolduspersonaliga, on liigutav. 

Sotsiaalne pool on oluline, samuti on eakale mõnikord just väga oluline see, et tal oleks toanaaber – keegi ei taha ega peagi üksi olema. Alles hiljuti pidi üks elanik kahesesse tuppa üksi jääma. Ei möödunud poolt tundi, kui ta tuli küsima, millal juba uus naaber tuleb. Toanaaber annab sellises vanuses kindlust ja turvatunnet.

Kas mõnikord tulevadki kohe sõbrannad koos ja paluvad, et ühte tuppa pandaks?

Muidugi. Meil on nii sõbrannasid kui abielupaare.

Kas leidub elanikke, kelle puhul ongi selgunud, et hooldekodus elamine neile ei sobi?

Minul selles osas praktika puudub.

Mis on hooldustöö juures tänuväärset, mis motiveerib ja innustab?

Kõige suurem tänu on see, kui eakas või tema lähedased sind siiralt tänavad. Näiteks käivad lapsed vanematel külas ja ütlevad aitäh ema hoolitsemise eest. “Ma näen, et minu ema elu ei lõppenud kodus, vaid jätkub teises kodus, kus tal on tegevust ja sõpru” – see on kõige suurem tänu. See on tegelikult inimeste kodu, kus me töötame. Meie töötame nende kodus, mitte vastupidi.

Või kui tuleb mingi töövõit, näiteks näeme oma silmaga, kuidas inimene hakkab uuesti käima ja suhtlema – see on suur rõõm ja emotsionaalselt väga liigutav.

Tuleb selliseid asju tihti ette?

Tuleb. Meie maja näitel liigub üks pime inimene täna iseseisvalt – selle taga on hooldajate, tegevuste koordinaatori ja hooldusjuhi suur töö.

Keda te enda juurde tööle ootate? Milliseid oskusi on vaja?

Ootame Südamekodude meeskonda mistahes eas ja taustaga inimesi. Olemas võiks olla hooldustöötaja kutse – kui ei ole, saame pakkuda koolitust. Eelkõige on tähtis olla valmis õppima. Abihooldajast võib väga tihti kasvada tugev hooldaja.

Julgustaksid sa tulema ja proovima ka inimesi, kes ei ole selle valdkonnaga elus veel kokku puutunud?

Loomulikult.