„Magistriõpingute lõppedes töötasin maksukonsultandina ning tundsin, et see on valdkond, kus tahan olla ja millega tahan ka tulevikus tegeleda. Ühel hetkel jõudis siiski argipäev kätte. Ma ei ütleks, et asjad muutusid igavaks, kuid tajusin, et midagi on puudu. Soovisin veel ringi vaadata ning näha muud kui finantsmaailm ja numbrid,“ tunnistab tööalal kannapöörde teinud Kristina Milistver (30). 

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks Kristina avaliku sektori majandust õppima, magistriõppes jätkas aga majandusarvestusega. „Et ma ülikooli lähen, oli küll kindel – seda teadsin juba põhikooli lõpus. Kuna õpitulemused olid head, oli mul tegelikult valida mitmete erialade vahel,“ kinnitab Kristina. 

Et valik viimaks majanduse peale laskus, võis tema hinnangul olla seotud ülemaailmse majanduskriisiga. „Ma ei tea, kuivõrd ma sellest toona aru sain, kuid see paistis tulevikku vaadates hea valikuna. Lihtsalt matemaatikast mulle ei piisanud ning järelikult tundus loogilise variandina just majandus, kus on nii numbreid kui ka nn „pehmeid“ teemasid,“ seletab Kristina. 

Aastaid pärast ülikooli lõpetamist otsustas ta aga uue lehekülje pöörata ning hakata õppima transpordi ja logistika erialal.

Pooleaastase lapse kõrvalt kooli sisseastumiskatsetele

Juba bakalaureuseõppe ajal käisid Kristinal töö ja õpingud käsikäes – nimelt oli ta pangas ametis tellerina ja hiljem finantstehingute osakonna spetsialistina. Kui saabus aeg magistri peale mõelda, siis noor naine ei kahelnud: õpingute jätkamine oli loomulik jätk. „Kuna suur osa minu kursusekaaslastest õppis edasi, andis see mullegi rohkem indu. Pealegi mõtlesin, et kui kohe magistrisse ei lähe, siis võib-olla jääbki minemata,“ avaldab Kristina.

Viimaks said ka magistriõpingud läbi ning Kristina tundis, et nüüd on koolidega (vähemalt mõneks ajaks) ühel pool. „Tundus, et aitab. Terve elu on koolipingis istutud ning lähiaastatel ei taha küll midagi uut õppida,“ tõdeb Kristina. Tolleks ajaks töötas ta juba maksukonsultandina ning oli oma eluga rahul. Kui välja arvata väike rahutus, mis aeg-ajalt hinge kriipis. 

2017. aastal jäi Kristina lapsehoolduspuhkusele – ning see oli aeg, mil mõtiskleda oma tuleviku ja valikute üle. „Kodusena olid kõik päevad kuidagi ühesugused. Mõistsin, et mul on mingit hobi ja tegevust vaja, millega enda aega sisustada ning eesmärki, mille poole liikuda,“ meenutab ta. Laps oli kõigest pooleaastane, kui Kristina läks kõrgkooli sisseastumiskatsetele. 

Harjumus palju asju korraga teha

Loomulikult tekib küsimus, kuidas Kristinal oli pisikese lapse kõrvalt aega nii suur elumuutus ette võtta. Naine leiab, et põhjus võib peituda tema harjumuses palju asju korraga teha. „Ma ei ütle, et mul oli ideaalne laps, kes ideaalselt magas – ta vajas väga palju tähelepanu ja tegelemist. Aga minul tekkis ikka tunne, et tahaks midagi lisaks teha. Ja miks siis mitte õppima minna?“ toob ta välja. 

Tegelikult oli Kristina seda mõtet juba veidi ennegi veeretanud. Nimelt uuris ta, millised üldse oleksid tema võimalused tasuta õppeks. „Kuna olin nii bakalaureuses kui ka magistris tasuta õppinud, siis sellistel õppekavadel ma enam ilma rahata tudeerida ei saaks. Seega oli variant vaadata näiteks rakenduskõrghariduse poole,“ selgitab ta.

Valituks osutus Tallinna Tehnikakõrgkooli transpordi ja logistika eriala. „Transpordi- ja liikluskorraldusega seotu on mulle alati põnev paistnud. Finantsmaailma kõrvale tundus see praktiline valik, sest saan päriselt midagi ära teha. Logistikaalal töötades on reaalne väljund – kaup ja inimesed liiguvad ning sõidukid sõidavad,“ räägib naine. Veelgi enam, tegelikult oli logistika eriala tema jaoks sõelal juba pärast gümnaasiumi lõppu.

„Kaugõppe variant on minu jaoks sobiv. Vahepeal käin küll koolis kohapeal, kuid ülejäänud ajal teen omas tempos antud ülesandeid,“ lisab Kristina. Esialgu õppis ta akadeemilisel puhkusel olles, mis tegi asjad mugavamaks ja lihtsamaks (kuna tingimused väikelapse kõrvalt kõrgharidust omandada on väga paindlikud). 

Lähedased on väga suureks abiks

Kristina muigab, et tema otsus taas õppima minna ei tulnud perele ja sõpradele liigsuure üllatusena. „Kõik on harjunud, et mulle meeldib õppida ning neile tunduski juba imelik, et ma pole mitu aastat koolis käinud. Loomulikult oli ka seda küsimust, et milleks – koolid on ju lõpetatud ja töökoht olemas,“ nendib ta.

Siinkohal kiidab Kristina oma lähedasi kui suurepärast tugivõrgustikku. „Kuna pean vahel koolis kohapeal käima, ei saaks ma teha seda kõike üksi. Mulle on suureks abiks pereliikmed. Eks see on tohutu ajaplaneerimine, et leida nii abiväge kui ka hetk kooliasjadega tegeleda,“ seletab Kristina.

Ometi manageerib naine oma tegemisi piisavalt hästi, et sinna mahuvad ära nii õpingud, täiskohaga töökoht kui ka pereelu. „Tööpäeval teen tööasju, koju tulles tegelen lapse ja koduste asjadega ning püüan ka endale aega leida. Kooliasjad võtan enamasti ette siis, kui laps on magama pandud. Olen algusest peale teadnud, et õpingud ei saa tulla pere arvelt. Pean selleks võtma eraldi aja. Kui ei ole õhtuinimene, siis on päris keeruline,“ jutustab Kristina. 

Vahepeal on Kristina kolinud perega Tallinnast Tartusse ning alustanud tööd ühes logistikaettevõttes. „Ma tõesti tunnen, et mulle meeldib see, mida teen. Ma ei kirjuta ega analüüsi, vaid minu tegemistel on päris väljund,“ on Kristina rahul.

Miks teha muutusi?

Kristina on väga õnnelik, et tegi oma tööalases elus kannapöörde. Samas tunnistab ta, et see oli keskmisest julgem samm. 

„Hästi lihtne, turvaline ja mugav on mõelda, et sul on eriala ja püsiv töökoht olemas. Kindlasti on tõuge midagi uut õppida suurem, kui töökoht kaob ära ning hädaolukorras on vaja leida uus väljund. Mina arvan, et isegi kui see kõik on olemas, võib ju oma elu huvitavamaks muuta,“ mõtiskleb Kristina. „Ega kooliga ei tule kaasa ainult diplom ja teadmised, vaid ka uus tutvusringkond ja huvitavad inimesed. See on mind motiveerinud oma kooliteed jätkama,“ lisab ta.

Sooviksid ka midagi uut õppida?

Töötukassa toetab nii tööotsijate kui töötavate inimeste õpinguid kutse- ja kõrghariduses ning maksab paljudel juhtudel tasemeõppes osalemise toetust. Selle aasta alguses toetus tõusis ning on nüüd 292 eurot kuus. 

Töötukassa toetab just nende erialade ja ametite õppimist, kuhu on tulevikus vaja rohkem töötajaid ning kus juba praegu sobiva ettevalmistusega inimesi napib. Erialade valik on lai, õppida saab üle Eesti ja nii eesti kui vene keeles. 

Toetatavate erialade valikuga saab tutvuda aadressil www.töötajaõpi.ee, kus saab broneerida ka aja karjäärinõustaja juurde.