“Minu eesmärk oli minna välismaale tööle. Saatsin CV-sid erinevatesse riikidesse, kuid Norrast sain ainsana vastuse. Seetõttu ka siia kolisin,” jutustab Agnes (32), kes EURESe TMS projekti kasutades läks tänavu kevadel Norra kalatööstusesse tööle.

Agnes nimetab end rahutuks hingeks, kes eelistab erinevates paikades elada. “Mul ei ole lapsi, ma ei ole abielus, mind ei hoia otseselt miski Eestis kinni. Praegu on ju õige hetk käia ringi, vaadata ja teha,” leiab ta.

Varasemalt on Agnes töötanud näiteks Austraalias ja Hollandis, kuid viimane töökoht oli kodumaal haljastuse alal. Vahetult enne Norrasse kolimist oli Agnes aga kümne kuu jagu töötukassas arvel. Sel juhul peab iga kuu käima kohapeal või vestlema konsultandiga telefoni teel. “Rääkisin neile iga kord, et vaatan küll Eesti pakkumisi, aga minu eesmärk on ikkagi töötada välismaal. Nad soovitasid mul eraldi uurida EURESe lehte, kuid minu jaoks oli segadust tekitav, et sealsed pakkumised olid enamasti kohalikus keeles,” selgitab naine.

Peamiselt uuris Agnes tööpakkumisi CV Keskuse ja töötukassa veebilehtedelt. Kuna EURES kuulub Eestis töötukassa alla, on seal näha ka kõik rahvusvahelised tööpakkumised. Ühe sellise Agnes leidiski.

EURES on 1993. aastal loodud üle-euroopaline töövahenduse võrgustik, mis jagab teavet teistes Euroopa riikides töötamise ja töötaja leidmise võimaluste kohta. Nende TMS projekt on aga mõeldud tööotsijatele alates 18. eluaastast, et aidata leida sobiv töökoht väljaspool oma elukohariiki (Euroopa Liidus, Norras või Islandil). Samuti toetab projekt tööandjaid, kes neid tööotsijaid värvata soovivad. Selle raames pakutakse nii nõustamisteenuseid kui finantstuge.

Samas ettevõttes töötab veel eestlasi

Agnes saatis CV-sid nii Iirimaa, Rootsi, Hollandi kui Norra ettevõtetele. Ainsana vastati talle Frøya saarel asuvast Salmari lõhetööstusest ning pakuti kalatöötleja ametikohta. “Naljakas on see, et ma ise ei söö kala, aga otsustasin minna kalatööstusesse tööle. Mu pere nii naerab selle üle,” muigab Agnes.

Tööintervjuu toimus veebi vahendusel. “Rääkisime selle naisterahvaga inglise keeles erinevatel teemadel. Kõik vajalik selgitatud, ütles naine viimaks, et intervjuu on läbi, võime nüüd eesti keeles jätkata. Issand, mul oli nii häbi, kaks eestlast ja tökkavad oma inglise keeles,” meenutab Agnes lustakat vahejuhtumit. Muuseas, seesama intervjueerija on nüüd Frøya saarel elades tema korterikaaslane.

Salmari tööstuses on ametis 10-15 eestlast, kuid peamine välistööjõud on poolakad, leedukad ja hispaanlased. “Norrakaid on, aga vähem. Mõningate inimeste puhul ei saa tegelikult ka hästi aru, kust nad pärit on. Nad on siin nii pikalt töötanud ja räägivad juba hästi norra keelt,” mainib Agnes.

Teised Salmaris töötavad eestlased on uurinud, kelle kaudu Agnes sinna tööle sattus. “Kui vastasin, et töötukassas oli see kuulutus üleval, oldi imestunud, et muidu tullakse siia vaid tuttavate soovituste kaudu. Seepärast ongi tekkinud rahvuste kogukonnad.”

Saadud finantstugi oli meeldiv üllatus

Suheldes ühe soomlasega, kes Frøya saare kalatööstuses töötab, tuli jutuks ka EURESe pakutav ümberasumise toetus. Loomulikult otsustas Agnes seda taotleda, seda sai teha EURESe nõustaja poole pöördudes. Muuhulgas oli vajalik esitada avaldus, tööpakkumine, tööleping ning oluline nõue oli, et kohapeal on vaja töötada vähemalt kuus kuud. “Kuna Norra on üks kallimaid riike nimistus, sain ka kõige suurema toetuse ehk 1540 eurot. Ma olin nii üllatunud, et selliseid häid toetusi pakutakse,” seletab Agnes. Lisaks saab EURESe kaudu taotleda keele õppimise, töövestlusel käimise ja kvalifikatsioonide hüvitamise toetust.

Oma uude elupaika saabus Agnes kõigest kolm päeva enne tööle asumist. Tagasi vaadates arvab ta, et oleks võinud tulla palju varem, sest toimetusi oli palju. “Pidin kõik vajalikud asjad korda ajama – tegema kohaliku ID-numbri ehk isikukoodi, ostma auto ja avama pangakonto. Ma ei saanud esimene kuu palkagi, sest mul ei õnnestunud õigel ajal pangakontot avada. Sain raha muidugi hiljem. Asi on selles, et ilma ID-koodita ei saa pangakontot,” meenutab Agnes. “Pidin pangas kolm korda kohal käima, siin on justkui kiviaeg paberimajandusega. Ainsad variandid olid kohapeale minek või postiga saatmine. Kõik võtab õudselt palju aega, kohanemine oli ka stressirohke. Tol hetkel ohkasin küll, et issand jumal, kuidas nii!”

Mis puutub auto olemasolusse, siis selle vajalikkusest oli juttu juba tööintervjuul – töökoht paikneb asulast 20 kilomeetri kaugusel ning ilma sõidukita on liikumine keeruline. “Jah, saaks ka kellegagi koos minna, aga siin vahetuvad inimesed tihti ning ei taha pidevalt transpordi nuiamisega tegeleda.”

Võimalus raha kõrvale panna

Vähem kui 5000 elanikuga Frøya saar asub Norra lääneosas Trondheimi linnast 150 kilomeetri kaugusel. “See on väike koht, aga mind see ei häiri. Mul pole igav, olen nagunii nädalavahetustel peamiselt kodus. Olin Eestis samasugune, mul pole vaja erilist meelelahutust,” märgib Agnes.

Peamine eesmärk Norrasse kolimisel oli suuremat palka teenida ja siis raha kõrvale panna. Oma korter on tal Eestis küll olemas, kuid tulevikus tahaks seal näiteks remonti teha. Lisaks osta uue auto.

“Eestis oli mul kolme kuu palk see, mis on siin ühe kuu palk. Ma tõesti ei näe praegu mõtet Eestis töötamisel. Elu on küll Norras kallim, aga elukvaliteet parem. Toiduhinnad on samad, mis Eestis. Ma saan hästi raha kõrvale panna,” tunnistab Agnes. Ta lisab, et kui tema palk oleks olnud kodumaal sama kõrge kui Norras, poleks ta võib-olla välismaale läinudki.

Norras töötamise plussiks on ka tõik, et see asub Eestile nii lähedal. Vajadusel saab kasvõi kiire külaskäigu kodumaale teha. “Austraaliassse minnes olid mul esimesed kaks kuud näpud püsti, nii lõbus, ja ülejäänud aja igatsesin koju. Olin teisel pool maakera täiesti üksinda. Siin ma vähemalt olen kodule nii ligidal, et väga ei teki igatsust,” ütleb ta.

Lisaks on Agnesele meeltmööda Norra jahe kliima. “Austraalias oli iga päev 40 kraadi. Töötasin terve päeva pikkade riietega ja siis istusin õhtul konditsioneeri all, sest kuumusest oli kõrini. Nii et ma naudin seda jahedamapoolset ilma!” teatab ta.

Kindlaid plaane Agnesel pole, kui kauaks võiks Norrasse elama jääda. “Olen siin nii kaua, kui tunnen, et tahan. Võib-olla kaks aastat, võib-olla rohkemgi. Pikemaks ajaks või päriseks küll mitte. Mulle väga meeldib Eesti ja tulevikus tahan ikkagi kodumaal elada.”