“Jalgratas on üks tänuväärne leiutis, mida kasutab üha rohkem inimesi. Pärast Tallinna kolimist avastasin aga, et siin pole ühtegi kasutatud jalgratastega tegelevat ettevõtet. Olin üllatunud. Sealt mõte idanema hakkas,” räägib Töötukassa abil oma ettevõtte Veloring käima lükanud Ain Põllusaar (46).

Ain oli möödunud aasta lõpul mõnda aega töötuna arvel ning suhtles regulaarselt Töötukassa konsultantidega.

“Proovisin tööd leida ja kandideerisin erinevatele ametitele — kahetsusväärne oli aga see, et osadest kohtadest isegi ei vastatud. Tööle ma ei saanud. Konsultandiga rääkides tekkis mõte teha läbi ettevõtluskoolitus,” meenutab Ain.

Koolitus kestis kaks kuud ning selle aja jooksul kirjutas ta oma ettevõttele äriplaani. “Kindlasti julgustan kõiki Töötukassa ettevõtluskoolitusele minema — see oli väga põnev ja kõik uued teadmised on ääretult kasulikud. Tänan siinkohal kursuse juhendajaid, kes kõik olid väga professionaalsed, eesotsas Ott Alemaaga,” kiidab Ain.

“Olgem ausad, 45aastaselt uuesti koolipinki minek oli alguses ikka kerge šokk. Infot tuli palju peale, aga kätt pulsil hoides sai kenasti hakkama,” muigab Ain.

Veebruari lõpus anti Ainile teada, et ta on saanud Töötukassalt ettevõtluse alustamise toetust. Tema ettevõtte nimeks sai Veloring ning tegevusalaks jalgrataste ost, (vajadusel) parandus ja edasimüük. “Olen Töötukassale väga tänulik, et mulle anti selline võimalus,” rõõmustab Ain.

Taaskasutus ja soodsam hind

Ain on veendumusel, et jalgratas ei ole asi, mille peaks ilmtingimata uuena ostma.

“Kui ta on hästi hoitud, hooldatud ja korras, siis on ainult rõõm, kui saad selle 500 euro asemel näiteks 250 euroga,” mõtiskleb mees. Soodsamate alternatiivide peale hakati Aini sõnul mõtlema just sel kevadel.

“Oli periood, mil raha tuli säästa — vähendati ju palkasid ning paljud jäid üldse tööst ilma. Kui oli vaja jalgratast, siis eelistati osta see kasutatuna,” arvab Ain.

Veloringi tegevuses pole väheoluline ka taaskasutuse aspekt. “Ettevõtte nimigi on tulnud sellest lähtuvalt — kasutatud jalgrataste ringlus. Oma vana jalgratast ei pea ju garaažinurka seisma jätma, vaid saad selle sobiva raha eest uuesti ringlusesse müüa,” osutab ta. Muide, vajadusel on Veloring valmis ka jalgrattaid vahetama.

“Näiteks kui keegi ostab maastikuratta, aga sõidab enamasti mööda kergliiklusteed, saab selle minu juures vahetada endale sobivama vastu,” teatab Ain.

Veloring on nüüdseks tegutsenud umbes pool aastat ning on osutunud vägagi menukaks.

“Minu jaoks oli edu ootuspärane,” vastab Ain ausalt. “Pigem teised arvasid, et see ei pruugi nii hästi käima minna. Kui koroonaajal olid paljud ettevõtted miinuses või sulgesid uksi, siis mind see ei puudutanud.”

Kuna piirangud olid tol ajal ranged, siis oli jalgrattasõit üks parimaid ajaveetmisviise. Ain toob näite: “Üks klient ütles, et pärast päeva kodukontoris paneb ta arvuti kinni ja läheb rattaga sõitma. Jalgratas oli vägagi vajalik.”

Paljud rattad saabuvad Soomest

Olles töötanud enam kui kümme aastat müügiesindajana, passib praegunegi amet Ainile hästi.

Jalgrattad paneb ta müüki ostumüügiportaalides, näiteks soov.ee, osta.ee, okidoki.ee ja Facebooki Marketplace (kus on Veloringi-nimeline lehekülg). Enne ostmist saab klient ratta üle vaadata Tallinna kesklinna lähistel.

E-poodi Veloringil ei ole ning ilmselt ka ei tule.

“Ma ei usu, et inimesed ostaksid kasutatud jalgratta vaid piltide järgi. Kui ratas pole uus, tahaksid ikka oma silmaga tema seisukorra üle vaadata, proovisõidu teha ja kui kõik sobib, alles siis osta,” leiab ta. Tulevikumõte on aga avada kasutatud jalgrataste kauplus.

Korraga on Veloringi valikus mitukümmend erinevat ratast. Samas kevadel juhtus isegi nii, et ladu müüdi tühjaks ning Soome uute järele minna ei saanud. Just Soomest on enamik jalgrattaid Veloringi müüki toodud.

“Uue jalgratta hind ei ole Soomes kõrgem kui Eestis, vahe on lihtsalt elatustasemes ja asjade kalliduses. Seal on ka rattavalik suurem,” selgitab Ain, miks ta eelistab rattaid just Soomest hankida.

Praeguseks on tal Soomes tekkinud kindlad kontaktid, kelle juures keskmiselt kaks-kolm korda kuus käib. Korraga toob mees kodumaale kaubikutäie ehk umbes kümme ratast.

Ka ise armastab rattasõitu

Ain usub, et jalgrattasõit on eestimaalaste hulgas tõusujoonel. Ka tema ise on rattasõiduentusiast — meeleldi veereb ta nii linnatänavatel kui ka maal. “Mulle tundub, et kes vähegi saab, eelistab rattaga sõita,” sõnab Ain.

“Jah, ma saan aru, et kui hommikul on lapsed vaja lasteaeda viia, siis sa ilmselt jalgrattaga seda ei tee. Kuigi olen näinud vanemaid üht last rattaga lasteaeda viimas — tool taha ja pole probleemi. Soomes on see vägagi tavaline.”

Aini kogemuse järgi on praegusel ajal kõige minevam kaup hübriidratas. “Kui mõned aastad tagasi osteti palju maastikurattaid, siis nüüd on inimesed aru saanud, et see ei veere asfaldil väga hästi. Praegu läheb hästi hübriidratas — sel on rehvid ja omadused, mis sobivad sõitmiseks nii asfaldil kui ka metsarajal,” räägib Ain.

Teatavasti on jalgrataste müügi kõrghooaeg kevadest sügiseni. Nüüd on Aini ettevõttele saabumas esimene talv. Kuidas asjad võiksid kulgeda, seda mees ennustada ei oska.

“Ilmastik mängib ülisuurt rolli — kui talv on pehme, siis kindlasti on müük hea. Näiteks eelmisel talvel oli linnapildis tunduvalt rohkem jalgrattureid kui varasemalt,” arutleb Ain ja lisab: “Loodan siiski, et aastaringseid rattakasutajaid tuleb juurde.”