“Keevitamine on kunst.” Selline väide seisab kingituseks valmistatud metallplaadil, mis asub suvepealinnas Hansavesti koolituskeskuse kontori riiulil. Kunstina võib keevitaja tööd tõesti võtta, sest sellest, et kaks metalli lihtsalt säristades kokku lasta, on hea keevitaja puhul asi väga kaugel. Tõsi, säristada tuleb ka, kuid seda tuleb teha õigesti, sageli lausa veatult. Aga mida see töö siis endast veel kujutab?

Kõige parem võimalus, kuidas ametiga tutvuda, on õppida eriala ära ja mõni aasta valdkonnas töötada. Seekord ajakirjanik seda siiski tegema ei hakka. Küll aga astub ta sisse Pärnus tarkust jagava Hansavesti koolituskeskuse uksest, mille koolituste nimekirja kaunistavad ka keevitajate kursused. Ühele neist mind vabakuulajaks oodataksegi.

Külalist tervitab uksel koolitaja Egon Marder, kes pakub alustuseks kohvi ja uurib siis visiidi asjaolusid: miks see keevitaja amet kellelegi üldse erilist huvi peaks pakkuma?

Üks põhjus peitub näiteks asjaolus, et sisestades Töötukassa kuulutuste otsingulahtrisse sõna “keevitaja”, tuleb sealt vastuseks keskmiselt 40 tööpakkumist ning 150 vaba töökohta. Täpsemalt, paljud Eesti ettevõtted on juba pikemat aega kannatanud kroonilise keevitajate puuduse all.

Kas keevitaja töö on “tark” või mitte?

Marder ise on praegu küll õpetaja, aga enne seda kaua keevitajana leiba teeninud. Töötanud erinevates firmades paljude seadmetega, tunneb valdkonda ja protsesse, läbinud erialaseid koolitusi, omandanud sertifikaate. Kogenud mees. Pea päeva alguses ütleb ta lihtsalt ära, milles tema arvates asi on: “Eestlane tahaks teha targemat tööd.”

Väide pole tegelikult üllatav ja seda kinnitavad ka andmed. Näiteks statistikaameti eelmise aasta augustis avaldatust selgub, et töösuhteid lisandubki “targematel” positsioonidel, nagu näiteks tipp- ja keskastmespetsialistid, tarkvaraarendajad ning süsteemianalüütikud. Töötukassa andmetel on ka ettevõtlusega alustamise huvi eestlaste seas aina suurem.

Kas keevitaja töö on siis lihtne või “rumal”, millega igaüks hakkama saaks? Kas siin väljakutseid ja põnevust polegi? No päris nii see ikka pole, lükkab Marder stereotüübi ümber: keevitamine pole mingi lihttöö, see on loovtöö, ehk tõesti isegi kunst.

Esmalt nõuavad töö eripärad sageli veatut sooritust ning hea tegija peab teadma tõesti palju, alates jooniste lugemisest ja kvaliteedistandardite tundmisest kuni metallide omaduste ja tootmise teiste tööprotsesside tundmiseni välja. Standardeid on valdkonnas omajagu ja vähegi tõsisemas tootmises töötamine nõuab vähemalt mingi hulga sertifikaatide omandamist. “Teoorias seda ei õpi ja teha tuleb praktikat. Samas on vaja silma ja kätt, teatud annet,” leiab Marder.

Koolituse käigus saab kiirelt selgeks, et õpetaja jutt on puhas tõsi. Ainuüksi vähegi keerukamad joonised võtavad erialakaugel inimesel silme eest kirjuks. Ridamisi loeb Marder üles põhjuseid, miks võivad keevisõmblusesse tekkida poorid: liiga palju kaitsegaasi, liiga vähe kaitsegaasi; liiga kaldus põleti, liiga kaugel olev põleti. Ühe näitena sellest, millele kõigele peab tähelepanu pöörama, toob ta, et keevitamise ajal välisõhu tuppa pääsemine võib tähendada poole pealt keevisõmbluse kvaliteedi muutust – mis pigem ei ole okei.

Ühe pausi ajal näitab õpetaja sedasama kingitust, millest eespool juttu oli. Pealtnäha väga kena töö, lausa super! Aga Marder – kelle kätetöö see ongi – ütleb muigega, et tegu on haltuuraga. Keevisõmblus paljastab oma tegeliku palge röntgeniga läbi valgustades ning see esmapilgul ilus töö pehmelt öeldes standarditele ei vasta.

Dekoratiivse nipsasjakese puhul polegi see oluline, aga kui tegu on massiivsete rajatiste keevisliidetega, kus paksema materjali puhul võidakse ühte õmblust mitukümmend korda üle käia, pole praak muidugi aktsepteeritav. Mis see mikroskoopiline viga siis ära pole? Võib-olla esiti ei juhtugi sellega midagi, ehk mitte isegi aasta või kümne pärast. Aga paljude keevisliidete elueaks planeeritakse mitukümmend, isegi poolsada aastat. Pea nähtamatu viga võib kaasa tuua suuri õnnetusi.

“Töö kvaliteet peab olema hea,” ütleb puhtas eesti keeles koos ajakirjanikuga koolitusel olev Ihor, viiendat aastat Eestis elav ukrainlane. Kogu selle aja jooksul on ta töötanud Pärnus metallitöötlemise ettevõttes Alise Technic: varasemalt Ukrainas metallitöö peal olnud mees on praegu “universaalne sõdur” ehk teeb vastavalt vajadusele väga erinevaid töid. Tõsi, küll mitte keevitust, ja koolitusel on Ihor pigem seepärast, et ametiredelil tõusval mehel oleks parem arusaamine ka töö sellest osast.

Karjäärivõimalused? Neid jagub piisavalt

Alise Technic on oma valdkonna mõistes väike tegija. Kokku umbes 40 töötajat, kogu tööpind 4000 ruutmeetrit, käive eelmisel aastal üle viie miljoni euro. Sellised arvud on saavutatud umbes 20 aasta pikkuse töö tulemusena, pakkudes allhankena tootmis- ja inseneriteenuseid kõikvõimalike metallkomponentide valmistamiseks: siin valmistatud detaile, näiteks akupankade raame või päästeautode osi, võib leida paljudest maailma nurkadest.

Oma töötajatest keevitajaid on firmas täpselt neli. Neile lisaks ei pääse üle ega ümber renditööjõu kasutamisest. “Oleneb parasjagu töös olevatest tellimustest,” ütleb ettevõttes personalitööd tegev Kristel Ollino tootmist tutvustades. Mõnikord on tööd vähem ja oma spetsialistid saavad hakkama, suurte ja kiirete tellimuste korral on väline tugi aga vältimatu.

Tellimustest ja renditööjõu osalusest oleneb ka tootmises töötavate inimeste tööaeg ja graafik. Mõnikord saadakse hakkama ühe vahetusega päevas, periooditi on töö jaotatud aga kahele vahetusele – hommikune ja õhtune. Paindlikus firmas töötamine nõuab seega paindlikkust ka töötajatelt.

Tõsiasi on aga, et paindlikke töötajaid pole lihtne leida. Nagu pole lihtne ühegi keevitaja leidmine. Tegelikult on olukord lausa nii raske, et kuulutus pannakse üles piltlikult öeldes tulekahju korral, kui head spetsialisti juba hädasti vaja on.

Asjalike keevitajate – või üldse metallitöötlejate – leidmiseks hoitakse silmad lahti pidevalt. Ollino ütleb, et kui tahtmist täis inimene on vastaval koolitusel käinud ja tuleb töösooviga ukse taha, siis naljalt teda minema ei aeta. Rääkimata sellest, kui jutule tuleb kogemusega spetsialist.

Sama juttu räägivad ka Hansavesti juht Janek Sirg ja Denis Tolkunov Pärnus tegutsevast osaühingust AQ Lasertool. Viimane märgibki, et avalike tööpakkumiste hulk ei näita kogu tõde ning tegelikku tööjõuvajadust võib vaid aimata. See on ka üks põhjus, miks AQ Lasertool on läinud, nagu paljud teised valdkonna ettevõtted, aina enam automatiseerimise teed – muud võimalust lihtsalt pole.

Seda huvitavam on tõsiasi, et nii mõnigi keevitaja baaskursus on üsna lühike – saja tunni ringis ja natuke peale. Põhjus on lihtsalt selles, et valdkonnas kehtib mõnes mõttes “õpipoisi süsteem”. Ehk algteadmised ja oskused omandanud inimene peaks tööle asudes pidevalt edasi õppima ja end arendama. Nii Ollino kui Tolkunovi kinnitusel on see tavaline praktika, sest – nagu öeldud – paljukest neid kogenud keevitajaid ikka leida on.

Õppimiseks, enese arendamiseks ja karjääri tegemiseks on sellel erialal ruumi kõvasti – kui ainult tahtmist jagub. Võib lihtsalt kogemusi koguda, end täiendada ning hinnatud spetsialistiks saada. Võib minna spetsiifilisemate valdkondade peale, nagu näiteks allveetööd. Võib saada meistriks või juhiks. Miks mitte minna tulevikus edasi näiteks inseneriks õppima. Muide, viimased variandid on paljude tööandjate silmis vägagi soositud, sest ega praktilise kogemusega juhid ja insenerid otse koolipingist tulla saa.

Häid keevitajaid pole ülearu olnud kunagi

See kõik ei kõlagi ju halvasti? Aga vabu keevitajaid justkui poleks. Äkki ei maksta valdkonnas eriti palka? Statistikaameti palgarakenduse andmetel oli keevitaja keskmine brutotöötasu eelmise aasta kolmandas kvartalis 1563 eurot. Mediaanpalk ehk summa, millest pooled teenivad rohkem ja teine pool vähem, oli erialal umbes saja euro jagu väiksem – 1462.

Kas seda on palju, vähe või piisavalt? Eks see sõltub inimesest ja tema vajadustest. Üldisele keskmisele jääb keevitaja palk küll natuke alla. Huvitaval kombel aga nähtub numbreid kõikide sektorite andmetega võrreldes, et keevitajate palgad jaotuvad keskmisest ühtlasemalt. Kui keskmine keevitaja saab keskmisest palgatöötajast brutopalka umbes saja euro jagu vähem, siis mediaan on samas mediaanpalgast juba poolsada eurot suurem.

Küsides Alise Technicu keevitajate palga kohta, ütleb Ollino, et väga täpselt seda avaldada ei saa. Aga. Paludes kasvõi võrdlust valdkonnaülese mediaaniga, avaldab ta, et selle juures on palk pigem tavaline. Uurides veelgi täpsemalt, vastab ta jaatavalt küsimusele, kas hea keevitaja palk Pärnus ulatub paari tuhandeni. Kommentaariks lisab Ollino, et tootval tööl sõltubki tasu panusest – ehk kui palju väärtust töötaja tegelikult loob.

Muide, Tolkunov ütleb, et häid keevitajaid või laiemalt metallitöötlejaid ei ole õigupoolest kunagi ülearu olnud: polnud neid paarkümmend aastat tagasi ega saanud nendega katust lüüa isegi nõukogude ajal. Miks siis oodata, et neid korraga kuskilt tekkima peaks? Ja üks lahendus ettevõtetele – praegu ehk mõneti paratamatu võõrtöötajate palkamise kõrval – ongi muuta tootmist aina targemaks.

Näiteks AQ Lasertoolis on keevitajate arv firma algusajaga võrreldes omajagu vähenenud – tootmismahtude olulise kerkimise kiuste. Kuid päris kõike ja kõikjal siiski kohe ja kiiresti automatiseerida ei saa, isegi mitte tootmises. Asjalikud keevitajad võivad end seetõttu praegu veel päris kindlalt tunda – vajadus nende kunsti järele pole niipea kuskile kadumas.

Kui raske see säristamine ikka olla saab?

No kes siis oskustöö koolituselt ilma praktikata ära tuleb? Seda ei saa muidugi lubada ning nõnda munsterdabki ajakirjanik end õpipoisina Hansavesti koolituskeskuse õppelabori töölaua taha. Läheb säristamiseks! Aga kuna oskusi selleks ju pole, läheb enne hetk aega: õpetaja paneb tööle TIG-seadme (keevitusseadme tüüp), seadistab selle ära, näitab, kuidas tööriistu kasutada, ning isegi viisi, kuidas kätt hoida võiks.

Nüüd läheb tõesti säristamiseks! Alustuseks paari sekundi kaupa, sest esimene ülesanne on üks roostevaba terase riba punktkeevitusega teise riba külge kinnitada. Suts ja suts, näitab õpetaja, kui lihtne see on. Aga õpipoisi jaoks mitte: mõni punkt ei jäta kuigi tugevat ühendust, mõnes kohas õnnestub volframist elektrood sedasi materjali külge kinni lasta, et seda tuleb lahti lausa murda. Seejärel peab elektroodi nurklihvijaga uuesti õige nurga alla ära teritama ning töö jätkub – lühikest aega, kuni jälle lihvima peab asuma.

Punktimine pole siiski ületamatult keeruline ning peatselt saab hakata tegema õmblust ehk täielikku keevisliidet. Silme ees on mälestus sujuvate tõmmetega metalli ühendavast õpetajast ning proovin lihtsalt sama teha. Ilmselgelt see ei õnnestu. Millegipärast käib käsi kiira-käära ja liitekoht jääb kangesti kõver ning kohati auklik – seal, kus metalli ühendamine üldse õnnestub.

Paaritunnise töö tulemusena võib raporteerida nelja lühikese teraslati ühendamise kaheks kasutuks detailiks. “No pole viga,” lohutab õpetaja Marder, hoolimata ilmselgest tõest, et vigu oli rohkem, kui üles lugeda jõuaks. “Kogemus tuleb ajaga.”