on mängu! Just nii palju raha on vaja, et jõuda riigikogu valimistel parlamenti paarikümneliikmelise esindusega, hindab suurettevõtja ja endine poliitik Olari Taal. Uute erakondade asutajad ise kalkuleerivad suurusjärgu võrra väiksemate summadega.
Eesti suvi on olnud poliitilist kirge täis ja algav valimistehooaeg lubab erakondade vahel kõvasti mürgeldamist. Uued tulijad – Eesti 200 ja Artur Talviku rohujuureliikumine – tõotavad kaardipakki üksjagu segada ning praegused parlamendierakonnad vaatavad ärevusega asja pealt.
Seni on aga vähe räägitud rahast. Sellest rahast, mida on vaja, et üldse olemasolevate erakondade kõrval silma paista. Ehk küsimus on, palju on vaja raha, et valimistel mingigi tulemus teha ja kust see raha tuleb?
Taal: miljon, et väljakutset esitada
Endine poliitik ja ettevõtja Olari Taal teab erakondade käimapanemisest üht-teist omast kogemusest. Oli ta ju aastaid tagasi Res Publica asutajate tuumikus ja selle üks peamisi rahastajaid.
Taali sõnul võivad uued tulijad rääkida sellest, et moodsates võrgustikes oma sõnumi levitamine ei olegi nii kallis, aga korraliku tulemuse saavutamiseks – näiteks paarkümmend kohta, millega esitada väljakutset praegustele suurematele parteidele – jääb sellest väheks.
“Üsna loomulikult on võimalik saada endale toetajaid ja toetushääli Facebooki kaudu ja tulevikus üha rohkem. Aga nii tuleb nendeks valimisteks ikka ainult nišipartei. Nii et ma kahtlustan, et kui tahad rinda pista oma ideede tutvustamisega läbi traditsiooniliste kanalite, siis miljon peaks koos olema, sest alla selle tänased suured ei planeeri,” hindab ta.
Taali mõttekäiku toetab ka lihtne fakt, et suuremad parlamendierakonnad ehk Reformierakond, Keskerakond, Isamaa (endine IRL) ja Sotsiaaldemokraadid ongi minimaalselt miljoni ringis oma kampaaniatele kulutanud.
Eelmisel korral ehk 2015. aastal olid kõige suuremad kulud Reformierakonnal – umbes 2 miljonit eurot – ja see andis neile 30 kohta.
Teiste erakondade välja öeldud ametlikud reklaamikulud jäid toonase IRLi puhul 1,5 miljonit, Keskerakonnal 1,1 miljonit ja sotsidel 0,8 miljoni euro juurde.
Talviku summa kolm korda väiksem
Hiljutine Vabaerakonna juht Artur Talvik, kes pärast erakonnast lahkumist nüüd uue parteiga püünele tükib, on välja käinud, et loodava erakonna eesmärk on saada parlamendis 25 kohta.
“Viimaste reitingute järgi on nende inimeste osakaal, kes ühegi olemasoleva erakonna poolt ei hääletaks, väga suur – 30%. Loomulikult me ei arva, et see 30% tuleb kohe meid hääletama, aga see on seltskond, keda rihime. Ja teine asi on see, et opositsiooni sitsima minna – sellel pole ka suurt mõtet,” räägib ta.
Aga kas selleks tulemuseks on vaja miljon kokku saada? Suurte erakondade kõrval debüteerisid parlamendis eelmisel korral ka Eesti Konservatiivne Rahvaerkond (EKRE) ja Vaberakond. Kummagi kampaaniakulud jäid seejuures 100 000 euro juurde – EKRE sai 7 ja Vabaerakond kaheksa mandaati. Liidetuna siis kahe peale 200 000 eurot ja korralik 15 kohta. Mitte küll nii palju, kui Talvik loodab, aga kena tulemus.
Analoogiale viidates ütlebki Talvik, et miljon on üle pakutud. “Ettevõtjate seas ongi levimas arvamus, et ühel riigikogu kohal on kindel hind. Ma ei mäleta, kas see siis oligi 100 000 eurot või midagi sellist, aga minu arust ei ole see õige arusaamine,” räägib ta.
“Sealt järgmine samm on see, et kui ettevõtja suure raha sisse paneb, siis ta hakkab mõtlema, et ma olen osanik parteis ja tuleb oma soovidega, sõidab agressiivselt sisse. See on õige, et ettevõtjad toetavad, aga see peaks lähtuma sellest, et ta toetab seda maailmavaadet, mitte ei näe selles oma isikliku kasu võimalusi,” lisab Talvik.
Ta ise loodab partei käima ja riigikogusse saada 300-350 000 euroga. Sinna alla ei käi ainult kampaaniakulud – esialgu nõuab vähehaaval kulusid erakonna asutamine ja enda veebilehe loomine.
“Sellist kontorit ei peagi kohe üles panema, pigem võib ka netis või kohvikus koosolekuid pidada,” räägib Talvik. “Tegevjuhi palkamine on väga tähtis, sellist organisatoorset pudi-padi on päris palju,” lisab ta.
Ei taha pesupulbrireklaami
Kuid see kõik on kommiraha, sest suuremad kulud on mujal. Et valimisel osaleda, on esmalt vaja tasuda kautsjon. Ehk selleks, et oma 125-liikmelist valimisnimekirja üldse üles panna, tuleb kokku saada ja riigi arvele kanda pisut üle 60 000 euro. See raha tagastatakse vaid juhul kui erakonna nimekiri parlamenti jõuab ja väljajääjad peavad sellest suu puhtaks pühkima.
Reklaamikulud ületavad kautsjonisummat aga ka värskete alustajate puhul kordades. “Kampaania mingisugused elemendid on hästi kallid. Nagu telereklaam. Telereklaamid on ka suure tõenäosusega uuringute järgi kõige mõjusamad vahendid,” kirjeldab Talvik. Ta tunnistab, et seda tuleb inimesteni jõudmiseks teha, ehkki on ise selle suhtes kriitiline.
“Poliitikud on võtnud üle pesupulbrireklaami taktika, et mida rohkem sa ühte kaubamärki taod, mida kõvemini trummi taod, seda rohkem see inimesele alateadvusse jääb. Ja ta läheb poodi ja ostab selle kaubamärgi, süvenemata sisusse. Aina rohkem hakkavad inimesed aru saama, et see on väär või tõrguvad sellise reklaami ja manipulatsioonitehnika vastu,” ütleb ta.
Talviku sõnul on julgustav, et maailmas on praegu vastupidised trendid – võita võib ka väiksema rahaga ja hoopis teistlaadse tehnikaga.
“Kõige drastilisem näide on Trump, kes pani oluliselt vähem raha oma kampaaniasse kui Hillary Clinton. Sellised gerilja-taktikad on väga edukad olnud,” räägib ta ja lisab, et nende eesmärk on minna rohujuuretasandile ja leida kaasamõtlejaid kogukonnaaktivistide seast.
Eesti 200 põrgatab küsimusi ühelt teisele
Pöördume sama raha küsimusega ka Eesti 200, täpsemalt ühe selle jõukama eestvedaja tarkvarafirma Nortal omaniku Priit Alamäe poole. Ta ei soovi aga teemat ise lahata ja suunab meid oma küsimustega hoopis liikumise tegevjuhi Henrik Raave juurde.
Raave asemel saadab aga vastused hoopis kolmas Eesti 200 algatusgrupi liige, ettevõtja Meelis Niinepuu. Ka Niinepuu kirjutab, et neil on kavas panus teha uuele meediale, teha asja senistest parteidest säästlikumalt. “Eesti 200 facebooki foorumis on varsti 3000 inimest ja see on suur jõud,” kirjutab ta.
Niinepuu viitab, et nad soovivad teha asja ilma kallite reklaamideta. “Ma olen veendunud, et sõnum “me ei hakka valijaid 100 euroste lubadustega ära ostma, vaid teeme riigi korda”, jõuab inimesteni ka ilma kalli telereklaamita,” kirjutab ta, kuid ei vasta otsesõnu küsimusele, palju raha siis vaja on.
“Karm kampaania on tulemas!”
Talvik toob välja, et raha üksi edukat kampaaniat ei tee – erakonna eesmärgid peavad inimestes tekitama emotsiooni.
“Nüüd on küsimus, kuidas see emotsioon suureks saada? Meie üritaks seda positiivselt suureks saada, see on kõige raskem tee. Aga tihtipeale küüniliselt kasutatakse ära igasuguseid negatiivseid meetodeid,” räägib ta.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida, olgu selleks siis vastandamine eesti-vene teljel, julgeolekuküsimuste esiletõstmine või näiteks ka plakatitega korruptsiooni vastu võitlemine. Talviku hinnangul on sellist emotsionaalselt ja vastandustele mängivat kampaaniat ka tänavu oodata.
“Võitlus tuleb kindlasti väga raju ja kasutatakse tõenäoliselt igasuguseid meetodeid, kasvõi sellepärast, et EKRE on kõvasti suurtele erakondadele kanna peale astunud. Karm kampaania on tulemas,” ütleb ta.
Lolluste peale raha ei uju
Ehkki lootus võib olla pandud väiksematele kuludele, sotsiaalmeediale, ideede emotsioonidele jms, siis rahata ei jõua kuhugi. Alustavad erakonnad riigieelarve suuri toetusi nautida ei saa ja peavad oma summad ise koguma?
Võib küll kasutada rahva rahastust Hooandja platvormi kaudu, kuid sealt tulevad summad ei ole nii suured, et nendega kaua jookseks ja pigem on see osa endale tähelepanu tõmbamise kampaaniast.
Ehk ikkagi – raha saamiseks pöördu ärimehe poole ja sedasama rada käivad ka uued tulijad. “Jah, ega me oleme vaikselt juba praegugi käinud ja mõned lubadused põhimõtteliselt on juba olemas.
Asja teeb raskemaks see, et me tahame, et ettevõtja saaks aru – andes raha, ei saa ta käsitleda erakonda enda omana,” ütleb Talvik. Ühtegi nime ta esialgu välja käia ei soovi, märkides, et kõik toetajad tulevad hiljem aruandluses avalikuks.
Eesti 200 torkas silma rahakogumisega Hooandja platvormil. Hooandjas on võimalik toetust küsida kõikvõimalikele projektidele alates küla mänguväljakust ja lõpetades uue nutirakendusega.
Nädala keskpaigaks oligi Eesti 200 kontole kogunenud üle 14 000 euro 49lt inimeselt ja eesmärk 20 000 täis saada lähedal. Mõneti üllatav, et ükski poliitiline platvorm varem sellist võimalust Eestis proovinud pole.
Samas, Hooandja töötab pigem tähelepanu tõmbajana ehk reklaamina, aga suurem raha, mida erakonna käivitamiseks vaja, tuleb kokkuvõttes ikkagi läbi isikliku suhtluse võimalike annetajatega.
“Nagu ikka, kohtudes inimestega ja tutvustades neile meie visiooni ja poliitikaid,” selgitab Niinepuu, kuid süvitsi teemasse ei lähe. Niinepuu kinnitab, et on Eesti 200 eesmärgile õla alla pannud seni 5000 euroga.
Taal usub, et 100 000 oma kampaaniale saada on igati teostatav, aga tema pakutud miljon juba üsna keeruline.
“Midagi peab olema ju pakkuda. Mis on need muutused? Mida teha, teavad ju kõik. Aga kuidas teha? Kuidas teha olukorras, kus – otse jõhkralt välja öelda – ostetakse hääli populistlikke lubadustega? Aga kui sa populistlike lubadustega tahad minna parlamendivalimistele, siis see raha sulle ei too. Enamus raha on suhteliselt tark. Ega ta ikka lolluste peale ei uju,” ütleb ta ja soovib uutele tulijatele edu.
Taal ise kellelgi raha annetada ei kavatse. “Ju ma oma vitsad olen elus saanud. See on üks külg. Teine pool on see, et kuna ma löön kaasa selles riigireformi sihtasutuses, siis ma olen võtnud sellise hoiaku, et me tahame oma asju pakkuda ja soovitada kõikidele. Siis sa ei tohi olla kellegi ühega seotud,” selgitab ta, kuid lisab, et Eestis on vähemalt 500-1000 inimest veel, kellel võimekus suurelt panustada.
