Pikk lugu

Kuidas mind võrkturundusse värvati

Worldventuresi koduleht. Kuvatõmmis / Worldventures

Kerge püramiidihõnguga võrkturundusskeemid neelavad iga aasta üha rohkem eestlasi. Üks neist, millel Eestis tuhande liikme kanti, üritas ka mind alla neelata. Läksin kohale ning panin kirja, mida kuulsin.

“Räägi, kas sulle meeldib reisida?” küsib hääl telefonis enne seda, kui jõuan isegi ta nime küsida. Kohman, et jah. Mõnikümmend sekundit läheb mööda ja selgub, et on üks väga huvitav, väga äge projekt, mis mind kindlasti huvitada võiks. Ei, tööpakkumine see ei ole, aga üks äge võimalus ettevõtlikele inimestele.

Hääl telefonis – saan hiljem teada, et selle taga on 22aastane Tessa – kutsub mind kohtumisele.

Äge võimalus, millest mulle rääkida tahetakse, on vastuolulise mainega ettevõte Worldventures, mille peamine toode on reisiplatvorm Dreamtrips. Ärimudel on suuresti võrkturundus, ent netis leidub inimesi, kes peavad seda püramiidskeemiks. Näiteks Norra on otsustanud ettevõtte äri keelata.

Kui ma ühes Tallinna kesklinna korteris asuvasse tagasihoidlikusse kontorisse sisse astun, selgub, et olen kohtumisel ainus. See on veidi ootamatu: tavaliselt kipuvad võrkturundajad korraldama pigem suuremaid konverentse või vestlusõhtuid, kus inimesi värvatakse. Kokku kestab kohtumine pisut alla tunni.

Algus on muidugi tavaline. Kas ma midagi juua tahan? (Ei taha, Tessa võtab vett.) Kes ma olen? Mida ma teen? (Ütlen ausalt ja otse “majandusajakirjanik” ja annan enda kaardi, küsimusi see ei tekita.) Missugused on minu suhted reisimisega? Tessa jutt on kiire, ladus. Sissejuhatus tehtud, hakkab ta rääkima endast.

“Tundus liiga hea, et tõsi olla”

Kuna mu värbaja kooli ära lõpetas, ei olnud tal kindlat ideed, mida eluga peale hakata, nii et ülikooli asemel läks ta tööle. “Olin varem hästi palju klienditeenindust teinud ja mõtlesin, et vot kui äge, kui saaks kuskil kontoris töötada. Ja see tundus kuidagi nii prestiižne ja eriline, äge töökoht. Nii et ma peaaegu kaks aastat töötasin kontoris sekretärina,” ütleb ta kiirelt, aga meloodiliselt.

Läks aga kaks kuud aega, kui Tessa sai aru, et see ongi siis see kõik, millest ta on alati unistanud – kas tõesti ta nii vähest tahtiski? “Nüüd see tundub mulle täiesti… mulle ei mahu pähe, kuidas see võimalik oli,” räägib ta üha tempot tõstes soravalt, aeg-ajalt arvutisse kella poole vaadates.

Kontoris on nimelt 28 puhkusepäeva, mis kõik kulusid reisimisele. Ja palk võib kontoris igati okei olla, aga ikkagi mitte piisav, et osta endale selline auto või kodu, mida päriselt tahaks, või reisida nii, nagu tegelikult soov oleks. “Siis ma saingi aru, et kui ma tahan elus jõuda päriselt suurte asjadeni, siis palgatöö polnud minu jaoks see väljund.”

Ühel päeval kirjutas aga mu värbajale Facebookis ta sõbranna, kellega polnud ammu rääkinud: tšau, saame kokku, tahan sulle midagi näidata. “See oli täpselt see hetk mu elus, kus ma otsisin enda ellu rohkem reisimist, rohkem raha, rohkem vabadust. Ja see võimalus pakkus neid kõiki. See tundus isegi liiga hea, et tõsi olla.”

Tessa vaatab mulle korraks otsa. “Küsin korra vahele, palju sa ise reisimas käid?” Kohman vastu, et kuskil kord poole aasta jooksul. “Vist selline keskmine eestlase kohta,” saan vastuseks.

Värbaja jätkab oma lugu: tema käis isegi vähem. Eelmisel aastal tegi ta näiteks aga tänu “ettevõttele” (seesama Worldventures) juba viis reisi. Pool aastat tagasi ütles ta ka töökoha üles. Nüüd olevat nii tema kui ettevõte eesmärk aidata inimesi, kes ei reisi nii palju kui tahaks ja ei teeni nii palju kui tahaks.

Uberit tead?

Inimkontakt saavutatud, jõuame vaikselt toote enda juurde. Ma usun, et kui meid ei tea, siis Skype, Uber ja need on kindlasti tuntud ettevõtted, eks ole,” lajatab Tessa kohe. “Ega see reisimaailm ka seisma ei jää. Dreamtrips ei konkureerigi teiste reisiettevõtetega, vaid tahab muuda kogu reisitööstust.” Vau!

Veel fakte ettevõtte kohta, mida kuulen: 13 aastat vana, peakorter Texases, kuulub USA kõige kiiremini kasvavate ettevõtete edetabelisse INC5000 (see on tõsi).

Lisaks on firma saanud hulganisti auhindu World Travel Awards. “Kujuta korraks ette, et sinu lemmiknäitleja oleks saanud viimastel aastatel üle 40 Oscari,” kirjeldab mu värbaja. Netist otsides leiab hulganisti vihjeid, et nende auhindade jagamine ei pruugi olla päris puhas värk, vähemalt mõni aasta tagasi.

“Üle maailma on meid 2 miljonit, Eestis on meid kuskil alla tuhande,” ütleb Tessa, näidates samal ajal enda ja teiste dreamtripperite reisipilte. Nendel on hulgad inimesi rohkem ja vähem eksootilistes sihtkohtades, kandmas sinist silti “You should be here!” – ettevõtte signatuur, millega turundatakse end ka sotsiaalmeedias.

Ka siin kuulen isiklikku lugu – mu värbaja õde elab välismaal ning varem kohtusid nad Eestis, aga nüüd dreamtripidel. “Eelmise aasta märtsikuus kohtusime Kreekas, jaanipäeva Ungaris. Kes tahab tänapäeval üldse vihmaga lõkke ääres istuda, kui võiks midagi teistsugust teha,” kuulen.

Kõik need reisid on kokku pandud Dreamtripsi keskkonna kaudu. Sisuliselt on need pakettreisid, kus korraga on ühes kohas palju inimesi. Kaetakse majutus – enamasti nelja-viietärnihotellides, seejuures kahe-kolme tärni hinnaga, nagu mu värbaja kohe rõhutab – koos lisadega nagu bussituurid või ekskursioonid.

“Summad ei ole tõesti midagi väga suurt”

Muidugi mitte niisama. Vaikselt hakkamegi asja juurde jõudma.

Lühidalt on asi selline: Dreamtrips pakub inimestele võimalust enda platvormi kaudu komplekteeritud reise osta. Selleks tuleb maksta liitumistasu ning igakuist tasu – sõltumata sellest, kas reisile reaalselt ka minnakse või mitte. Toode on kahtlase väärtusega – diilid võivad isegi head olla, aga et sellest mingitki kokkuhoidu tuleks, tuleb reisida (ja kulutada) väga palju.

Turundussüsteem on üles ehitatud edasimüügile – tavaliste reisijate kõrval tegutsevad platvormil ka edasimüüjad, kes teenivad põhimõtteliselt iga müüdud liikmelisuse pealt ning ärgitavad uusi liikmeid ka omakorda edasi müüma, et veel rohkem teenida.

Pitch käib nii:

“Kas sa oled kunagi millegi jaoks raha kõrvale pannud?” küsitakse mult. Muidugi olen. “Siin on sama süsteem, me saame koguda iga kuu endale reisiraha. Õnneks või kahjuks on see selline raha, mida me ei saa mingite lehtede või muu jaoks välja võtta, vaid see jääbki siia süsteemi reisiraha jaoks.”

Pakette on kaks – kuld ja plaatina. “Summad, millest me räägime ei ole tõesti midagi väga suurt, 57 dollarit või 100 dollarit iga kuu,” algab taas ülikiire sorev jutt. “Kuld on kõik see, millest ma rääkisin, plaatina on iga reisi jaoks veel ekstrad juures, natuke suurem reisivalik, nad näevad neid varem ja nii edasi. Kuld on selline VIP, plaatina on VIPide VIP.”

Ööklubidesse ma väga ei satu, aga taban ennast mõttelt, et huvitav, kas nendes on ka VIP-alas VIP-ide VIP-ala. Võib-olla on kuskil veel üks VIP-ala ja toimub üks suur vipception.

Enne igakuiste maksete tasumist tuleb teha ka ühekordne makse. “Plaatina puhul alguses panevad sisse 480 dollarit, millest 380 on kohe ära kasutamiseks. 100 on see, mida me kogume iga kuu. Ja tegelikult me seda sadat kogumegi järgmiseks aastaks,” räägib ta. Summa saab aasta pärast tagasi enda reisikontole punktidena, reaalselt seda välja võtta ei saa.

Neid punkte saab hiljem kasutada ka reiside finantseerimiseks. Muidugi mitte kõiki. Näengi kohe näiteid (slaididelt, mitte otse platvormist): neljapäevane Berliini reis ööbimisega Radissonis, 288 dollarit. Saaksin “kogutud” summast maha võtta 30 punkti (punktide ja dollarite suhe on üks ühele).

Värbaja teeb järsku arvumaagiat – kui seni olime rääkinud ühe inimese hinnast, siis nüüd ütleb ta, et kui punkte kasutada, tuleks hind vaid 220 dollarit. (Sujuvalt on ta hinna arvestanud kahe inimese peale, kes mõlemad punkte kasutavad.)

Asja ees on veel üks väga suur “aga”, millele mu värbaja ise tähelepanu ei juhi, aga mille ise välja toon – ettevõtte pakutavad reisid algavad siis, kui ollakse sihtkohta jõudnud, lennupileteid hinna sees ei ole.

Küsimise peale kuulen, et ega transporti tegelikult ju juurde arvutada ei saagi. “See ei ole ainult Eesti reisiklubi või Inglismaa reisiklubi, vaid rahvusvaheline,” tuleb kiire vastus. “Nii et ei saa ühte lendu vaadata, mis kõigile sobiks.”

Põhimõtteliselt on firmal ka oma reisiotsingumootor Rovia, kust saab hankida lennupileteid ja muud seesugust. Ka seal toimib sarnane punktisüsteem.

“Vaatad sa ise kunagi telekat?”

Okei, seni olen tootest kuulnud, et pean välja käima mõnisada dollarit ning igakuiselt veel omajagu, et ligi pääseda reisipakkumistele, mida ma sugugi kasutada saada ei pruugi. Lisaks saan võimaluse kunagi tulevikus maha arvata punkte, mis teevad paketid pisut odavamaks. Ülejäänud summa eest on mul eksklusiivne võimalus ise maksta. Lisaks saan osta lennupileteid, mis peavad täpselt klappima kuupäevadega, mil pakett toimub.

Aga muidugi pole see veel kõik, püändini pole me veel jõudnud. Kuidas ma sellisest võimalusest veel seni kuulnud pole ja miks kõik seda ei kasuta?

“Et miks telekas selle kohta reklaami pole?” küsib Tessa. “Noh, tegelikult vaatad sa ise vahel telekat? Oled sa kuskil, kus on mingit reklaamid?” Vastust ootamata jätkab ta ise: “Ettevõtted kulutavad meeletult raha sellele, et panna raha reklaamidesse. Mis meie teeme? Ignoreerime.”

Dreamtripsi reklaamitakse ainult inimeselt inimesele, lisab ta. “Muidu, kui ettevõtted kulutavad sellele, et maksad näiteks TV3-le, siis siin ettevõttes makstakse see raha inimesele, kes neid ise edasi jagavad.” Nonii!

“Ma toon sulle väga lihtsa näite,” ütleb mu värbaja. “Kui näiteks läbi sinu on tulnud siia neli uut inimest, siis ettevõte hakkab seda reisiraha sinu eest ise koguma.” Ise maksis ta kuumaksu vaid korra ja siis tuli juba neli sõpra “kotti”.

“Ma ei teinud seda kui mingit agressiivset müügitööd, sest ma arvan ise, et reisimine on selline asi, mida ma ei pea kellelegi maha müüma, see on juba üsna müüdud. Nii et siin on võimalik iga kuu tasuta reisiraha endale teenida. See on neile, kes mõtlevad, et “jess, ma olen valmis sellise väljakutse vastu võtma!””

“Me ei käi ülikoolis, me käime koolitustel”

Eriti ettevõtlikele inimestele – seda, kas ma pean ennast ettevõtlikuks, uurib Tessa minult tegelikult juba enne telefonis – pakub firma võimalust aga müüa veelgi enam. Neile pakub firma eraldi ärilist paketti. Selleks tuleb välja käia ühekordselt 100 dollarit ning pärast 25 dollarit kuus.

“See on see koht, kus ma tavaliselt ütlen, et mõtle, kui palju sul maksaks traditsioonilise äri registreerimine juba, peaaegu 200 eurot, nii et see on väga-väga väike investeering, et oma äriga pihta hakata!” teastab värbaja rõõmsalt. Ka 25 dollarit kuus on tema sõnul väga selline tasu selle eest, mis sulle kõik ette-taha ära tehakse.

Äri tegemise edu taga ei olevat varasem kogemus, vaid edukas olemiseks tuleb lihtsalt koolitusel käia. “Me ei käi ülikoolis, vaid me käime koolitustel,” ütleb ta. Seal õpitavat nii tehnikaid kui isiklikku arengut.

Kuulen ka ettevõtte asutajast Wayne Nugentist, kes ise oli enne professionaalne võrkturundaja. “Ta oli väga edukas ja mõtles, et ta tahab oma äri teha, aga kuna keegi ei teinud, siis ta tegigi selle ise ära.” Ilmselt on “see” siis reisivahendusplatvorm.

Kuidas see äri siis töötab? “Kui müügiga pole eriti kokku puutunud, siis võib-olla kohe sellest aru ei saagi,” ütleb värbaja ja toob taas ühe “lihtsa näite”. “Kui sinu kaudu on tulnud juba kuus inimest, siis iga inimese pealt, kelle sa ise tood, annab ettevõte kohe 20 dollarit. Kokku kui on kuus inimest, sa saad juba 120. Kui sa teed mingi kindla tulemuse mingi ajaperioodi peale ära, siis sulle makstakse mingi preemia või boonus.”

Veel üks näide – ise pole toonud enam ühtegi inimest, aga need, keda oled toonud, toovad juurde ühe inimese. “Kokku on sinu meeskonnas 12 inimest, kokku oled teeninud selle eest 420 dollarit. See cash, millest me räägime, pole reisiraha enam, vaid see on reaalne tulu.”

Kuulengi, et äri mõte ei ole tegelikult tuua kuus või kümme inimest ise, vaid teenida passiivset tulu. “Ma arvan, et see on see, mis mind selle äri juures ka ära võlus. Ma tean, et kui ma teeksin oma traditsioonilise äri, siis mul ei oleks tegelikult kunagi võimalik passiivset tulu teenida, aga see on tegelikult see, mis annab sulle ajalise vabaduse,” räägib Tessa.

“Lage kunagi ette ei tule”

Boonussüsteem on üles ehitatud hierarhiapõhiselt ning teenitakse “meeskonna” suuruse pealt. Esimene tase on seenior, kelle meeskonnas on 30 inimest, sealt edasi tulevad direktor, turundusdirektor ja rahvusvaheline turundusdirektor.

“Kui su tiimis on 30 klubiliiget, siis ettevõte annab sulle iga kuu keskmiselt 600 dollarit,” räägib värbaja. Mida rohkem inimesi, seda suurem tasu. “Lage kunagi ette ei tule. Kas sa tahad iga kuu teenida lisaraha või teha väga-väga suurt karjääri ja aidata väga palju inimesi rohkem reisima.”

Kõigepealt tuleb võrgustikku astujal endal tuua neli liiget, ent sealt edasi hakkab süsteem juba ise edasi töötama – meeskonda satuvad ka inimesed, keda sa ise ei tea.

“Ära isegi mõtle, ütle jah!”

Siin kisubki asi eriti põnevaks. Kuulen taaskord üht “lihtsat näidet”, mille subjekt olen seekord mina ise.

“Kuigi mina näen sind täna esimest korda ja sina näed mind esimest korda, siis kujuta korraks ette, et mina olen sinu sõber. Ma pakungi sulle kohta enda meeskonnas. Kui sa ütled, et jaa, okei, see on äge, siis ma ütlen, et okei, teeme ära. Peale sind tuleb mul siin täna üks Kert, ta ütleb, et see on äge ja ta teeb endale meeskonna, siis ta on juba sinu meeskonnas,” kirjeldab Tessa.

“Mängime teise stsenaariumi läbi. Sa ütled, et okei, kihvt asi, aga sa pead mõtlema. Aga see Kert tuleb siia ja ütleb, et väga äge, ma tahan seda teha. Tema saab sinu koha endale. Kui sa tuled nädala pärast tagasi ja sa ütled, et sa ikka tahad proovida, siis sina saad juba koha tema tiimis. Siin ei pruugi üldse ainult üks inimene vahel olla, vaid inimesi võib juba väga palju rohkem olla.”

Kes vähegi tahab äripoolt teha, siis tuleb kiiresti otsustada, kas sa tahad seda teha või mitte, et see koht ära võtta, kuulen. “Kui keegi pakub sulle head võimalust, siis ära isegi mõtle, ütle “jah” ja mõtle hiljem!” saan hea soovituse. “Eks ma usun, et see on iga töökohaga nii, et sa alguses ei teadnud, mida teha, paar kuud läks sisse elamiseks, aga nüüd on sul asi käpas. Selle äriga on täpselt samamoodi.”

“Sulle on mul veel parem uudis!”

Kohtumine hakkab vaikselt lõpule jõudma ning algab sulgemise aeg. Mu värbaja käib veel korraks üle rahasummad, mis “oma äriga” alustamiseks välja on vaja käia.

“Kuldliikmelisus alguses oli 280 dollarit pluss äri 125, nii et alguses on kuld pluss äri 405 dollarit, plaatinal 480 + 125 ehk kokku 605 dollarit. Hea uudis on see, et enamik sellest on niikuinii enda reisiraha ja ülejäänud raha on enda äri alustamiseks – ja kui keegi arvab, et 125 dollarit on liiga kallis, et enda äriga alustada, siis see ilmselgelt pole mitte mingi äriinimene.”

Tunnen, et kohe tuleb “aga see pole veel kõik!”. Tulebki. “Sulle on mulle veel parem uudis!”

Kuulen nüüd, et tegelikult ei olevat ettevõte kunagi ühtegi allahindlust ega kampaaniat ega allahindlust teinud, aga (minu õnneks) on parajasti praegu just üks käimas.

“Algselt see pidi kehtima ainult ühe nädala – ma ei mäletagi, millal see oli, aga päris tükk aega tagasi – aga see läks edukalt,” saan teada. “Ettevõte nägi, et see on meile kasulik, uutele klientidele kasulik, vanadele klientidele kasulik, nii et seda pikendati.”

Nüüd saab kõik kätte 150 dollariga – nii kulla kui plaatina, kuulen. Veel saan teada, et kampaania kestab vaid piiratud aja – 12 päeva pärast meie kohtumist. “Siis saab see läbi ja hinnad lähevad tagasi, praegu on võimalik selle summa eest sisse tulla, see on ainuke väljaminek, mis sul see kuu oleks, kuskil 130 eurot ja järgmine kuu samal kuupäeval läheb esimene reisimakse.”

“100 dollarit on ka mõttetu deklareerida”

Kogu “äri” käib ainult eraisikuna, ettevõtteid platvormile registreerida ei saa. “Juba see reisipool on ainult eraisikule. See on küll sinule ja su perele, aga sa ei saa kogu kollektiivi enda liikmelisusega reisile viia,” selgitab mu värbaja.

Kuidas raha kätte saab? “Kuna see on USA ettevõte, siis meile ülekannet ei tehta, meil on sihuke Paymotioni keskkond, kuhu meile makstakse raha. Kui ma teenin näiteks 20 dollarit, siis ma ei hakka seda kohe välja võtma, ma ootan, kui seal on näiteks paarsada ja kannan selle enda kontole.”

Aga maksud? “Tegelikult meile makstakse see välja täpselt nii nagu ta on, sealt makse maha ei võeta. Nii et kui tuleb veebruaris maksude maksmine, siis ma saan süsteemist võtta välja oma aruande, kui palju ma eelmisel aastal teenisin, panen summa sisse, maksan sealt maksud ära,” räägib ta.

Tessa kõhkleb korraks, aga räägib siis edasi. “Võib-olla kui on mingid väiksemad summad, siis mõned ei deklareerigi, kui on suuremad, siis. Ma ise arvan, et mingit 100 dollarit on ka mõttetu deklareerida. Mingid suuremad summad, siis kindlasti.”

Plussi jõuab viiendik

Tean juba, et reisiklubi liikmeid, kes iga kuu platvormile ligi pääsemise eest raha maksavad, on veidi alla tuhande. Uurin, kui palju neist Dreamtripsi müümisega tegelevad.

“Neid, kes aktiivselt teevad, ongi kuskil äkki mingi 100, 150. Selle koha pealt on kogu see potentsiaal kasutamata. Mina nägin seda sellest, et mina ei teadnud sellest mitte midagi. Võib-olla viie aasta pärast olukord ei ole enam sama mis praegu,” kuulen vastuseks.

Noored inimesed või vanemad? “Eestis on tegelikult kõige rohkem kolmekümneaastaseid. See on hea aeg, kui sa oled elus korra juba mingit tööd teinud ja sa mõtled, et tegelikult see ikka pole päris see, just nagu second chance nendele inimestele äri poolelt.”

Plussi vist väga paljud ei jõua? “Hea, et sa küsid, meil tegelikult selline video, kus on väga hea slaid välja toodud, kus ütlebki nii, et selles äris 80% inimesi ei teeni mitte midagi, ainult 20 teenivad. Sinna järele on toodud selline lause, et samamoodi, nagu jaanuaris on jõusaalid inimesi täis, siis veebruaris on see tühi,” saan kiire vastuse.

“Enamik inimesi tulevad kahjuks siia sellise päevatöö mindsetiga, nad ei saa sellest oma äri tegemisest aru. Kui sa ise midagi ise ei panusta, siis sa ei teeni ka midagi, kui sa panustad, siis teenid. Enamik inimesi ei ole nõus tööd ära tegema, mida on vaja ära teha, et üldse kuskile jõuda,” lisab Tessa veel.

Sõbrasoovitused, telefon ja tänav

Kuidas uute inimesteni jõutakse – mingi hetk saavad tuttavad ja tuttavad ju otsa? Tegelikult huvitab mind ka see, kuidas Tessa minu numbrini jõudis. Seda ta mulle ei avalda, aga müügimudelit avab heameelega.

“Neid inimesi, kes reaalselt käivad kogu oma Facebooki sõbralisti läbi, kõik sõbrad-tuttavad, neid on tõesti väga vähe. Kui ma räägin iseendast, siis ma võtan soovitustega. Mul endal on tuvusringkond, aga kui ma täna lõpetan sinuga, siis ma küsin, kas see huvitab. Kui ei, siis ma alati küsin soovitusi. Ma ise alati eelistan telefoninumbreid. Võtan telefoni kätte ja räägin nendega, kui tundub äge inimene, siis ma kutsun siia ja kui ei tundu, siis ei kutsu,” annab Tessa nippe.

Mõni müüja ehitabki enda sotsiaalmeedia üles turundamise peale – inimesed küsivad profiililt näiteks pilte nähes, mis asjaga tegu. “Aeg-ajalt ma näiteks Facebookis vaatan näiteks sõbrasoovitusi, et vaatan, kui tundub selline äge inimene, palju ühiseid sõpru, siis ma lihtsalt kirjutan talle, et kuule, ma leidsin su profiili, et see on päris äge, kas sa oled huvitatud,” räägib ta.

Väga tihti mu värbaja seda samas teha ei viitsi. “Siis ma pean selle profiili nagu läbi vaatama, et vaadata, kas seal on midagi, millest kinni hakata; kui ma saan helistada, siis ma saan ise küsida neid küsimusi.”

Sõprade-tuttavate otsa saamise järel äri ei lõpe, kinnitab Tessa mulle. “Tegelikult kontakte on nii palju maailmas, tänavale võib ka minna.”

“Ärge müüge asja”

Põhjalik vastus on Tessal olemas ka mu järgmisele küsimusele – miks ikkagi võrkturundusel nii halb maine on ja mille poolest Dreamtrips erinema peaks?

“Ma arvan, et halb maine on sellepärast, et inimesi on lihtsalt valesti koolitatud. Mul on päris palju tuttavaid, kes teevad mingeid muid võrke, ja alati on asi selle taha jäänud, et see strateegia kuidas nad seda äri presentivad, on nagu…” Paus.

“Minul tihti jäi selline mulje, et ma olen täielik idioot, kui ma palgatööd teen, et see on ajaraiskamine –  ma peaksin just sellist äri tegema. Aga ilmselgelt see pole ainus viis,” märgib ta.

Muudel ettevõtetel kipub olema ka nii, et neil on mingi toode – näiteks pesupulbrid -, aga eesmärk on toode maha müüa. “Natuke raskem on inimestes tekitada seda vajadust. Mul jääb see vajaduse tekitamine sinu puhul ära. Ma ei ütle, et sa oled nii kahvatu, et sa peaks ühele reisile minema.”

Vanasti tehtigi sellist agressiivsemat müüki ja sellepärast ongi see maine natuke kehv, pakub Tessa välja. “Kui mina neid kohtumisi teen, siis ma kohtun nende inimestega, kellega ma päriselt tahan kohtuda, mitte selle eesmärgiga, et see sulle maha müüa. Mida ma nende küsimustega saavutada tahan, ongi see, et aru saada, kas sa võiks olla pick siia ettevõttesse,” räägib ta.

“Mida meile koolitustel õpetatakse, ongi, et ärge müüge seda asja, sest see asi on piisavalt atraktiivne, et lihtsalt pakugi seda inimestele. Kes tahab, see tahab, kes ei tule, ei tule. Ainuke asi, mida õpetatakse tegema – loomulikult me õpime ka sellist closingut ja muid müügitehnikaid -, aga see asi, mida me surume inimesi tegema, on otsuseid vastu võtma. Inimesed ütlevad, et nad tahavad reisida, aga kui sa ei tee midagi selle nimel, siis sa ei hakkagi kunagi reisima.”

Tegelikult otsib ettevõte selliseid inimesi, kes otsivad neid, selgitab ta. “Me ei ole siin selleks, et sulle Dreamtripsi maha müüa, vaid selleks, et anda sulle see võimalus, sinu asi on, kas sa võtad sellest kinni või mitte. Ma ei solvu, kui sa ütled mulle ei, pigem on just see, et me otsime tiimi ägedaid inimesi, kes ise tahavad siin olla.”

Ilmselt ma siiski piisavalt äge ei ole, kuna lahkun korterist Dreamtripsiga liitumata.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.