Ei tea. Ma ise olen kontorite suhtes vähenõudlik olnud. Aga tundub, et see võiks äge olla.

Edul on erinevaid definitsioone. Üks võiks olla küll, et arendame välja sellise töökoha, mis on inimeste ja eesmärgi vääriline. Oleme nüüd hakkama saanud selle osaga.

Kas teie esimene investor Peep Vain on oma raha tagasi saanud, mis ta panustas teisse?

Kui keegi ütleb, et näete, siin on 100 eurot, panen selle teie firmasse ja teisel hetkel tahaks siis sellest rohkem tagasi saada, siis selle koha pealt, ma arvan, et Peebul on kõik okei.

Mis hetkel Sa aru said, et oled nüüd tõesti edukas?

Ma ikka jaman siiamaani sellega. Edu definitsioone on ju palju. Mingi järgi võiks öelda, et kui ettevõte on tegutsenud juba viis aastat, siis on edukas.

Aga siis tulevad igasugu muud asjad. Inimesel on mingi kustumatu janu reaalsuse järele, mida ta veel ei ole suutnud luua.

Ma suudan tulla tagasi alguskohta ja vaadata, mis asju me teinud oleme ja möönda, et respekt, täitsa okei tulemus. Aga samal ajal kui ma vaatan edasi, siis ma vaatan assa-kurat küll! Nii palju on veel minna!

Lihtne asi edu mõõtmiseks on see, et mitu maja ja mitu autot sul on?

(Naerab.) Kas see on universaalne viis?

See on suht universaalne.

Oh, jeesus küll. Enamikel inimestel on siinkohal soetatud asjad panga abiga, ega ma siin väga palju teistsugune ei ole.

Selle üle on mul küll õudselt hea meel, et see koht, kus me partner Urmas Purdega 2011. aasta sügisel olime, on ületatud.

Siis olime San Fransiscos AngelPadi inkubaatoris, mis oli kolmekuine programm. Isiklik rahaline võimekus hakkas vähenema ja nullid läksid hästi väikseks. Laenud läksid suuremaks.

Kodus Eestis oli gaas kinni keeratud ja pank otsustas auto ära võtta, sest me ei suutnud liisinguarveid maksta. Mul oli abikaasa, kaks last ja kolmas ootel. Sellega võrreldes tunnen ma end hästi edukana, et me oleme sellest olukorrast välja tulnud.

Eesti kontoris on teil 42st rahvusest töötajad.

Meid alguses üllatas see, kui palju meile sattus Eestisse brasiillasi. Vähem üllatas, et siia tuli Ukraina ja Valgevene taustaga inimesi.

Kui ma vaatan Tallinna kontorit, siis jääb mulje nagu me elaks New Yorgis, sest rahvuste arv on nii suur. Nagu metropol. Ma pole viimase viie aasta jooksul Tallinnas väga olnud, kas linnapilt ka samasugune tundub?

Ei.

Vist ei tundu jah. Aga it-ettevõtete reaalsus on sellisesse kohta natuke liikunud.

Ma lugesin, et iga töötaja, kes teile tööle tuleb, vaatad Sa isiklikult üle. Kuidas see käib?

See käis niimoodi kuni 400 töötajani. Tänaseks on meil 470 või midagi seal kandis. 400ni suutsime koos partner Martin Hengiga küll niimoodi liikuda, et finaalintervjuus oli emb-kumb meist sees.

Mis need asjad on, mida sa vaatad, kui sa inimest tööle võtad?

Ma olen püüdnud aru saada, miks inimesed tahavad meile tulla. Mis otsustega. See aitab aru saada inimese mõtlemisest. Sealt tuleb otsustavust ja väikest põrgulikkust ja võitlust välja.

Ja loomulikult see, kas inimene suudab teistega koos toimetada või põrkub liiga kiiresti selles osas konflikti.

Aga kui müügiinimest tööle võtad? Mis omadusi hea müügiinimese puhul vaatad?

Kui müügist üldse rääkida, siis mis nende jaoks müük on? Müüki saab väga pinnapealselt teha, aga tegelikult on müük ürgne toiming, kus üritatakse üksteisest aru saada, üksteisega tuttavaks saada ja leida punkte, kus ühel või teisel oleks midagi kasulikku saada.

Ma olen uurinud müügiinimeste käest ka seda, kuidas nad kaotusest üle saavad. Sest müük on oma olemuselt võitude ja kaotuste jada, kusjuures kaotusi on rohkem kui võite. Seal ei õnnestu seda teistpidi pöörata ikkagi. Küsimus on lihtsalt protsendis.

Inimlikult on kaotusega raske tegeleda. Ja mind on huvitanud see, et mismoodi nad seda teevad ja kuidas nad kaotusest üle saavad. Kuidas nad taastavad enesekindluse ja väärtustunde oma toote osas, mis on müügi käigus pihta saanud.

Ma kutsun Sind libedale teele tegema suuri üldistusi. Maailm ei ole küll must-valge, aga kui Sa palkad eestlasi võrreldes muude rahvustega, millised erinevused Sa välja tood?

See on hea, et Sa frame’isid seda niimoodi, sest nii jõuline üldistus on tõesti väga libe tee.

Brasiilias on huvitav seltskond. Ma ei saa täpselt aru, kuidas eestlased ja brasiillased omavahel match-ivad, aga meil nad seda teevad. Eestlastele ei ole iseloomulik see, et kõik saab korda jutuga. Aga Brasiilias on vestlus väga olulisel kohal. Ja seda üldse mitte stiilis, et kohe asjast, vaid pigem üldiselt inimesest ja oludest.

Mul oli kunagi üks investor Brasiiliast. Me rääkisime temaga kolm korda, mõnusad pikad Skype’i vestlused. Tal oli just sündimas laps, rääkisime pikalt sellest, kuidas ta tunneb ennast isana, tema tundis huvi, kuidas mul see on, rääkisin oma asjadest talle, kuidas meil pere on kasvanud. Siis sündis laps ära, siis rääkisime, kuidas siis nüüd on. Ja hästi loomulik oli see, et see tehing, see käis kuidagi muuhulgas, et ahjaa, see ka, et teeme siis selle ka ära. Tegime ka. Aga meie vestlused omavahel ei keskendunud absoluutselt sellele.

See on kardinaalselt erinev näiteks sakslastest, kes tahavad hästi täpselt lõigata ärimudeli juppideks ja tooteorganisatsiooni juppideks ning peensusteni vaadata, kuidas see kõik töötab.

Portugalis on ema-figuur palju tähtsam kui Eestis on. Eestis on tavaline see, kus mehed vaatavad naisjuhi peale ja ütlevad, et mingi tibi ja direktor?! See on rõve. Portugalis, kui mingis positsioonis naisjuht ütleb, et nii on, siis see on seadus. Ja seda ei seata kahtluse alla. Sest sellest tuleb ainult jama, kui sa üritad seda autoriteeti õõnestada.

Kas Eesti noortel on ebaproportsionaalsed suured ootused pärast kooli tööle asudes? 

Asi, mis mulle Silicon Valleys silma jäi ja mida olen hakanud üha rohkem Eestis täheldama. Lojaalsus on muutunud. Vanasti oli see, et inimesed töötasid aastaid ja aastakümneid ühel töökohal. Nüüd on nii, et Valleys on enamik tööle kandideerijaid iga aasta kohta vahetanud.

Ja enam pole nagu põhjust küsida, miks sa kuskilt ära tulid, sest seda peetakse normaalseks arenguks. Ma jälgin huviga, kas Eestis hakkab juhtuma sama tentents, et lojaalsust ei peeta enam millekski.

Hiljuti kuulsin, et eestlased on Euroopa ühed õnnetumad. Ja õnnetuks teevad inimesi kehvad suhted. Eestlased lihtsalt ei oska suhelda.

Sellega pean nõustuma. Meil on suur häda sellega, et vooruseks kipub olema see, et ma ei ütle, mida ma tahan. Kannatan vaikselt ära. Kannatus on eestlastele nii omane. Ja solvumine. Olen hästi solvunud, aga võib-olla ise ei ole täpselt osanud väljendada, mida ma teistelt ootan. Arvatakse, et kuidas ma küsin. Aga ma ütlen: küsigi nii. Ütlegi nii nagu mõtled. Sest pärast kannatab ka teine pool, et kuramus, ma ei saanud aru, mida ta üritas öelda. Ja miks sa kohe ei öelnud, mis sa tahad?

Kui tulla Peep Vainu juurde tagasi, siis see ongi kõige tähtsam küsimus: Aga mida ma tahan? Inimesed oleksid palju õnnelikumad, kui nad selgemalt väljenduksid ja oskaksid vastata, mida nad tahavad.