ttevõtja Taavi Kotka leiab, et Eesti peaks avaliku ja erasektori koostöös rahapesuskandaalid enda kasuks pöörama.

Esimest korda müüsid taanlased eestlased maha pärast Jüriöö ülestõusu, kui pidevas rahahädas Valdemar IV oma Eesti valdused Saksa Ordule hangeldas. Pärast seda on Dannebrogi rahvas pea igal sajandil proovinud oma küüsi Maarjamaa külge ajada ning pärast edukaid valitsemise-/rüüsteretki taas kodumaale tagasi põgenenud.

Lisaks, kui numbreid vaadata, siis Eesti krattide ärakasutamise oskus on taanlastel ka aastatega paremaks läinud ning näiteks Danske panga sissetulekutega võrreldes oli see 4 tonni hõbedat, mis Valdemar sai sakslaste käest, ikka paras “kommiraha”.

Nali naljaks, aga Eesti on selle rahapesujamaga nii kõvasti tappa saanud, et maine puhastamiseks ei piisa peenhäälestusest, vaid vajame radikaalseid muutusi ja uut moodi mõtlemist. Avaliku- ja erasektori koostöös tuleb oma finantsmaailm üles ehitada nii, et need ettevõtted, kes tahavad olla ausad, saaksid seda olla ja need pangad, kes ei tulnud siia turule vaid raha pesema, saaksid usaldada oma kliendibaasi.

Pank: saatke meile kõigest koopiad

Midagi otsast juba tehakse. Lõpuks ometi on pangad hakanud suhtuma oma klientide järelvalvesse hoolsamalt ja nii pidin ka mina esitama ühe oma ekspordiga tegeleva ettevõtte kohta kõik kliendilepingud ja arved. Viidati “tunne-oma-klienti” nõudele.

Väga hea. Kirjutasin pangale viisaka selgituse, milliseid teenuseid kellele osutasime ja kuidas rahad liikusid, ka allhankijate kohta. Lepinguid kohe ei saatnud, sest neis on konfidentsiaalsusnõue ning pean teiselt osapoolelt enne loa saama ja näiteks India börsiettevõtte puhul võtab see aega.

Pank kirjutas vastu, et “lahe jutt, aga saatke ikka koopiad!”

Lepingute ja arvete koopia saatmine ei ole probleem, aga mind häirib, et sisuliselt neid minu tegevus ei huvita, muidu oleks piisanud juba kliendihalduriga rääkimisest samas pangas.

Kokkuvõttes on kõik see tänane kontrolltegevus ikkagi pigem formaalsus, mida tehakse kas järelvalveasutuste nõuete täitmiseks või peakontorist ettekirjutatud reegli pärast, et näidata aktsionäridele, kuidas me nüüd oleme hakanud “rahapesuga võitlema.”

Taoline tegevus on rahapesu vastase võitluse mängimine.

Niimoodi ei õpita klienti tundma. See, et täidame formaalsete nõuete miinimumi ära, ei puhasta süsteemi, sest võltslepingute või -arvete genereerimine on lihtne. See on sama hea, kui lepime suusatajatena kokku, et “iga kuu kindlal päeval pissime ilusasti purki, aga muul ajal teeme kõik koos dõupi edasi.”

Pank ja klient ja järelvalve peavad oluliselt lähedasemaks saama.

Lahendus peab olema kõigi osapoolte jaoks win-win

Finantsmaailmas kipub kehtima palgaläbirääkimiste kuldreegel: “Nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.” Ehk siis, teeme täpselt nii vähe või palju kui regulaator oma reeglites on nõudnud ja ei kübetki rohkem, sest kõik täiendavad liigutused on lisanduv kulu.

On ju ka Danske skandaali peamiseks õigustusargumendiks fakt, et “need reeglid, mis kehtivad täna, ei olnud samad 5-10 aastat tagasi.” Tõlgituna: kuna dopingukontroll oli aastaid tagasi nõrgem, siis oli igati okei dopingut teha ja “ärge mölisege.”

Eestis juhtunu ja viis, kuidas erinevad inspektsioonid kivi üksteise kapsaaeda veeretavad, näitab ilmekalt, et rahapesu ja korrektse majanduskeskkonna poole püüdlemine peab olema laiapõhjalisem ning erinevate institutsioonide ühine pingutus.

Eestil on lähiajaloost võtta näiteid, kus mastaapseid probleeme on saadud kontrolli alla.

Võtame näiteks käibemaksupettused, mis 2012. aastaks olid võtnud epideemia mõõtmed ning puudujääk oli riigi jaoks üle 300 miljoni euro aastas. Seda probleemi ei olnud võimalik lahendada maksuametnike arvu suurendamisega, vaid tuli muuta süsteemi kui tervikut.

Ettevõtted pidid hakkama andma rohkem informatsiooni ja Maksu- ja tolliamet sai üles ehitada täisautomaatsed kontrollid. Tulemuseks saadi epideemia kontrolli alla, suurenesid riigitulud ja majanduskeskkond muutus ausamaks.

Muutusest peab võitma ka klient

Sama peab juhtuma panganduses. Kui pangad tahavad rohkem klientidest teada, siis ei saa see olla pelgalt tüütu aruandluskohustus, vaid ka mina kliendina pean sellest reformist võitma.

Neid hüvesid võib olla mitmeid. 2015. aastal tutvustati Eesti pankadele projekti “Aruandlus 3.0” mille sisuks oli maksuaruandluse täisautomatiseerimine sularahavabadele ettevõtetele.

Eestis teeb 70% aktiivsetest ettevõtetest null kuni kümme tehingut kuus. Juba pelgalt nende maksu- ja statistikaaruannete automatiseerimisega saaksid pangad parema ülevaate oma klientide äritegevusest ja käitumisest.

Võidaksid ka ettevõtjad. Selle asemel, et igal 10. ja 20. kuupäeval hiliste õhtutundideni maksuameti lehel aruannetega higistada, teed oma pangakonto väljavõttel õiged kategoriseeringud ja ülejäänu jookseb automaatselt.

Ilus plaan, aga kahjuks on täna sellega kaasa tulnud vaid LHV, kes pakub ka küll vaid “pool rehkendust” ehk siis TSD aruande (ametliku pika nimega “Tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioon”) jaoks vajaliku palgainfo automaatse edastamise võimalust.

Uus teenus ei pea olema tasuta

Arusaadavalt on selline arendus pankadele kulu, aga see ei pea tasuta teenus olema – niikuinii tuleb maksta raamatupidamisega tegelevale inimesele või oma aega raisata.

Ja kui aruandlus toimub niikuinii konto pealt, siis miks mitte ka oma lepingute arvete koopiaid panga digilockeris hoida.

Veel ideid? Ärgem hoidkem end tagasi uute ideede osas, ettevõtjad tulevad kaasa, kui see on vastastikku kasulik ja seda peaks ka regulaatorid silmas pidama, et ökosüsteemi saab ehitada erinevate osapoolte koostöös, kuna andmevahetus on meie kõige väiksem probleem.

Soovitan siinkohal uurida ja eeskujuks võtta, kuidas teevad omavahel koostööd Maksu- ja tolliamet, finantsasutused ja e-residente teenindavad ettevõtted. Keegi neist ei ole huvitatud “halbadest” klientidest ja tunne-oma-klienti muutub iga aastaga üha sisulisemaks ja paremaks.

Kirjeldatu on väike samm pikas jadas, aga win-win lahendus igal juhul. Pank tunneb paremini oma klienti ja saab uute teenuste eest ka raha küsida. Ettevõtja saab odavamalt oma andmed hoitud ja erinevatele osapooltele esitatud. Ja kui enamuse tegevus on tasu eest automatiseeritud, siis saab oma järelevalvetegevused fokuseerida tõeliste pahalaste leidmisele. Lisaks oleks see üle 10 aasta esimene tõsiseltvõetav innovatsioon (lisaks Smart-id-le), mis tuleks meie pangandussektorist.

100% rahapesukindlat süsteemi ehitada ei ole võimalik, aga rahapesu vastasesse võitlusesse on võimalik tuua uut innovatsiooni. Artiklis toodud näited oleksid vaid esimesed sammud pikas muutuste jadas, aga juba sellinegi lahendus oleks suur samm edasi muu maailmaga võrreldes ning annaks ka sisuliselt Skandinaavia suurpankade aktsionäridele kindluse, et tasub ikkagi Eestisse jääda ja mitte kohe tagasi tõmbuda, kui enam kahtlase rahaga trikitada ei saa.

Lõpetuseks. Taani kuningas Valdemar IV sai Maarjamaa müügi pärast Rooma paavsti käest karistada ning paavst kohustas kuningat tehtud patu lunastamiseks sooritama palverännaku pühasse paika. Eks näis, millise karistuse kõrgem võim sellel korral taani rehepappidele ja nende heaks rüganud eesti krattidele määrab. Seniks aga hakkame pihta ja teeme samm-samm haaval kodu korda!