Pikk lugu

Tahad saada rikkaks? Koli Eestist autoritaarsesse Valgevenesse ja õpi see amet selgeks

Valgevene IT-sektor kasvab sellise tempoga, et Eesti ei jõua sellele ilmselt kunagi järele.

Helmes ostis Valgevenes firma, mis paneelmajade vahel sektsioonkappidega kontoris tarkvara arendab.

Äri Valgevenes ei tundu pealtnäha seksikas, aga lähemal vaatlemisel selgub, kui nutikalt on Valgevenes käima löödud tehnoloogiabuum.

90ndate eluolu on vaid petlik välimus

SolbegSoft on Minskis äärelinna majakarbis paiknev firma, mille taga on kaks naerusuist koolivenda: Dmitri Bõtko ja Pavel Mirontšik.

Mehed, kes oma sõnul olid pärit kehvast Minski linnaosast, aga sattusid 90ndatel eesrindliku direktoriga kooli, huvitusid arvutitest ja veavad nüüd tarkvarafirmat.

Välise sära järgi hinnates võibki arvata, et siinne IT-äri on omadega 90ndates.

Kontorihoone allkorrusel on pudipadi poed ja ümberringi on lõputud paneelmajade rajoonid. Kolmele korrusele jaotunud kontor on küll puhas ja korralik, aga Eesti programmeerijate töökeskkonnaga võrreldes pole siin üldse telekamänge, võrkkiikesid ega massööre, kohvimasinast ei saagi decaf flat white’i ja kontori peale on ainult üks ping-pongi laud.

Üksnes sellise pilguga vaadates võib teha ränga vea. Mirontšik on firma kümne aastaga laiendanud kolmele kontinendile: firmal on kontor ka USAs ja Mumbais. Firmal on rahvusvahelised kliendid ja üle 200 arendaja.

Pavel Mirontšik oli professionaalne jalgpallur, enne kui tarkvarafirma asutas. Nüüd ostis Eesti firma tema äri ära.

🚗 🍽 🍔 Hinnad: Tallinn vs Minsk

Milline ühe programmeerija elu Minskis on? Ta sõidab tööle autoga, sööb väljas ja elab hästi.

Trend on see, et progammeerijate palgad kipuvad juba Valgevenes Euroopale järgi jõudma – aga eluolu on palju odavam.

  • Arendaja saab Eestis kätte: redeli allotsas 1200, keskmiselt 2200 eurot kätte, aga edasi ka 3000, 4000 ja rohkem…
  • Arendaja saab Valgevenes kätte: redeli allotsas 700 ja keskmiselt 1700 eurot kätte, aga headele ka 2500, 3500 ja rohkem…
  • Korter Tallinna kesklinnas 700 eurot, äärelinnas 450 eurot
  • Korter Minski kesklinnas 430 eurot, äärelinnas 200 eurot
  • Bensiiniliiter Tallinnas: 1,46 eurot ja tõuseb
  • Bensiiniliiter Minskis: 0,65 eurot
  • Päevapraad Tallinna äripiirkonnas: 4–8 eurot, aga saab ka kallimalt
  • Päevapraad Minski äripiirkonnas: 3–6 eurot
  • 30 gigabaiti andmesidet Eestis: 18 eurot
  • 30 gigabaiti andmesidet Valgevenes: 8,6 eurot
  • Suur eine Burger Kingis Minskis: 4,1 eurot
  • Suur eine Burger Kingis Tallinnas: meil polegi veel Burger Kingi…

“Valgevenes tehakse väga kõrgekvaliteedilist tööd ja tööjõumaksud on madalad,” seletab Helmese juht ja omanik Jaan Pillesaar. “Ja kuna maksud on madalad, siis on ka netopalgad kõrged. Ja kuna netopalgad on kõrge, siis inimesed on motiveeritud insenerideks õppima.”

Tema sõnul lõpetab igal aastal ülikooli ainuüksi tarkvarainsenere üle 4000. Tegu on justkui rahvusliku tööga – kõik tahavad inseneriks saada.

Mis Valgevene infotehnoloogia buumi taga on?

Valgevenet võib õigusega pidada “Euroopa viimaseks diktatuuriks”. Elu käib riigijuht Alaksandr Lukašenka dekreetide järgi. Pealinn on täis oktoobrirevolutsiooni ülistavaid lilleseadeid, Žigulid on tänaval tavalised ja Belavia lennukites on igal istekohal veel tuhatoosid. Aga see ei tähenda, et tegu on iganenud postkommunistliku maaga.

Selleks, et Valgevene IT-maailmast aru saada, tuleb tagasi minna mitte eelmisse aastasse või 90ndatesse, vaid lausa Teise maailmasõjani, ütleb mulle valdkonda hästi tundev Kirill Zalessky.

Ekskurss on õnneks lühike: pärast Teist maailmasõda sai Valgevenest nõukogude liidu “koosteliin”, riigis oli väga tugev insenertehniline tase ja väga hea tehniline ja reaalainete haridus. Aga nõudlus nii traktorite kui ka inseneride järele kukkus 90ndatel kivina.

“Insenerid tulid kõrgkoolist ja istusid sisuliselt rongile ning sõitsid Berliini või mujale maailmasse. Midagi tuli ette võtta,” ütleb Zalessky.

Seepärast loodigi Minskis juba 2005 midagi sellist, mille nimi on High Technology Park ehk HTP.

Kõige eksitavam selles nimes on sõna “park”, sest tegu ei ole ühe geograafilise asukoha, kvartali või linnaosaga, vaid lihtsalt IT-firmade maksuparadiisiga. Hulk firmasid HTP-s ei asugi üldse Minskis.

Tõeline maksuparadiis, mida meil ei julgeks keegi teha

Põhjus, miks sellega liituda, on lihtne. Firma, kes HTP-sse vastu võetakse, maksab:

  • 0% käibemaksu
  • 0% ettevõtte tulumaksu
  • 0% tollitariife
  • tavalise 13%-se üksikisiku tulumaksu asemel 9%
  • tavalise 35%-se sotsiaalmaksu asemel ca 6%

Pole ime, et sellised tingimused on pannud HTP vastu huvi tundma. Viimase aastaga on selle liikmeks olevate firmade hulk kahekordistunud, neid on üle 360.

“Mis kasu sellistest firmadest Valgevenes hoidmisel on, kui nad maksu ei maksa – see on põhiline kriitika meie ajakirjanduses,” möönab Zalessky, kes töötab HTPs rahvusvaheliste suhete arendamisega.

Kasu on tema sõnul kaudne. Eelmisel aastal jõudis HTP nii-öelda ükssarvikute klubisse, sest liikmeks olevate firmade aastakäive oli kokku 1,1 miljardit dollarit (ca 950 miljonit eurot).

Kuigi otseselt maksu riik selle pealt ei saa, siis ligi 700 miljonit sellest rahast läheb palkadeks. “See raha jääb Valgevenesse. Inimesed ostavad selle eest siin kaupu, teenuseid, käivad restoranis ja ostavad kortereid,” seletab Zalessky. Lisaks läheb käibest üks protsent HTP-le endale.

Kui esialgu lubati HTP-sse konkreetselt programmeerimisega tegelevad firmad ja eksperimentaalse maksuparadiisi reeglid pidid kehtima kuni aastani 2020, siis tänavu jõustus Lukašenka uus dekreet.

Sellega sai HTP tõeliselt high tech pargiks, sest peale lihtsalt tarkvaraarenduse võetakse nüüd sinna ka riistvara, plokiahela, e-spordi, e-tervise ja meditsiini, nanotehnoloogia, hariduse ja muude asjadega tegelevaid ettevõtteid.

Uued Valgevene kõrgtehnoloogilise maksuparadiisi reeglid kehtivad nüüd 2049. aastani, mis peaks ettevõtjatele andma piisavalt usaldust just siin oma äri üles ehitada.

Ka Helmese Minski tütarettevõte HelmesBel liitus HTPga tänavu. Seejuures on täiesti normaalne, et Helmesel pole Valgevenes ühtegi klienti.

Kui HTP firmade käive mullu kokku oli 1,1 miljardit dollarit, siis eksport sellest oli 1,025 miljardit ehk üle 90%.

Juba mõni aasta tagasi ristis Wall Street Journal Valgevene “Euroopa Silicon Valleyks”, sest edulugusid programmeeritakse siin usinalt. Tuntuimad rahvusvahelised nimed on World of Tanks – maailma üks populaarsemaid online-mänge – ja suhtlusäpp Viber. Aga au sees hoitakse ka MSQRDi, eestlaste Garage48-l sündinud ideed, mille Facebook sadade miljonite eest ära ostis.

Küll tulevad ka ilusad kontorid

“Miks meiega tehing tehti? Vat seda peab Helmeselt küsima,” muigab tegevjuht Mirontšik. Aga märgilise lause ütleb finantsjuht Bõtko: “Me oleme nagu nagu noor Helmes.”

Jaan Pillesaar ütleb, et äsja ostetud Mirontšiku firma klapib oma rahvusvaheliste klientide ja teiste tarkvaraplatvormidega (.NET vs java) hästi Helmese Valgevene äriga kokku, mitte ei konkureeri sellega. Kui palju Helmes Valgevene firma eest maksis, seda aga kumbki pool ei avalda.

Minsk on küll otsast lõpuni täis nõukogude arhitektuuri – pärast suurt sõda ehitati linn nullist üles – aga see on kõik väga korras, puhas ja täis lõputuid parke.

“Ma tahaks meie kontorit palju moodsamaks teha, aga hetkel pole see meie kinnisvara,” ütleb Mirontšik majas tuuri tehes.

On selge, kust ta eeskuju võtab.

Natuke kesklinna pool on nende uue emafirma HelmesBel kontor. Seal on juba maas sametvaibad, progejate tubades ripuvad laes kitarrid, saab mängida lauajalgpalli ja küllap annavad kohvimasinad ka decaf flat white’i.

Helmese Minski tütarfirma kontor on moodne nagu Eesti IT firmadel.

Ajakirjaniku reisikulu Minskisse kattis Helmes.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.