Kõik me teame, kui kergelt projektid oodatust kallimaks ning pikemaks kujunevad, olgu selleks koduremont või mõni suur infrastruktuuriprojekt.
Pole vahet, kui professionaalsed on planeerijad: ka paljud riiklikud rajatised ajavad eelarve ja graafiku lõhki, teinekord kolossaalselt. Näiteks seni valmimata Berliini Brandenburgi lennujaama tähtaeg on liikunud 2011. aastalt 2021. aastasse ning eelarve kasvanud 2,8 miljardilt 10 miljardile eurole.
Loodame parimat ja otsime teiste heakskiitu
Käitumisteadlased on sellele fenomenile andnud nime “planeerimiseksimus” ning selgitavad, et me teeme loomupäraselt prognoose n-ö positiivse stsenaariumi järgi, võtmata arvesse võimalikke takistusi või tagasilööke.
Ka ei oska me ette näha, kuidas meie enda soovid aja jooksul muutuvad ning kasvavad. Lisaks on optimistlike eelarvete taga tihtipeale soov, et need kolmandate isikute, näiteks juhtkonna või kliendi heakskiidu saaksid. Seega lasub osa vastutusest ka ebarealistlikele plaanidele rohelise tule andjatel.
Kord alustatud projekte on aga psühholoogiliselt väga raske pooleli jätta, kuna meile on ääretult vastumeelne juba kulutatud aega ja raha korstnasse kirjutada. Pigem lisame ressursse ja katsume iga hinnaga alustatu lõpule viia, ehkki teinekord oleks ratsionaalsem eksimust tunnistada ja asi katki jätta.
Usalda statistikat, mitte sisetunnet
Teadlaste sõnul aitaks täpsemaid prognoose teha, kui koguksime võimalikult palju sarnaste projektide statistikat ja lähtuksime eelarve ning graafiku tegemisel teiste reaalsest kogemusest, mitte enda sisetundest.
Muidugi on optimism ka tänuväärne. Kui suudaksime kõiki probleeme ette näha, jääks paljud algatused üldse sündimata. Siiski tasub liigseid roosasid prille vältida ja teinekord esialgsed hinnangud reaalsuskoefitsendiga läbi korrutada, et hilisemaid pettumusi vältida.
