Mäletate ilmselt Indrek Kasela kuulsat soovitust lõpetada kolmeeuroste kohvide ostmine. Miks me seda kõigele vaatamata siiski teeme?
Endine New York Timesi ajakirjanik ning harjumuste ja produktiivsuse uurija Charles Duhigg kirjeldab raamatus “Harjumuse jõud”, kuidas meie igapäevased harjumused toimivad.
Lihtsalt seletades on harjumus kolmeosaline tsükkel: käivitav päästik, rutiinne tegevus ning preemia ehk kogetud meeldiv tunne. Kui aju hakkab preemiat kindla päästikuga seostama, käivitub kogu tsükkel päästikut kogedes tahtmatult nagu Pavlovi koeral kellukesehelinat kuuldes.
Kohv on lihtsalt päästik
Päästikuid on erinevaid, selleks võib olla näiteks kellaaeg, koht või emotsioon. Näiteks tunned iga kord Circle K-sse sattudes seletamatut tungi kohvi osta, hoolimata sellest, et oled täna juba kolm tassi joonud. Või viivad jalad automaatselt igal pärastlõunal kell kaks nurgapealsesse kohvipoodi, sest aju ihkab puhkepausi.
Võib-olla oled harjunud kohvikus sõbrannale töömuresid pihtima ja ei vaja mitte niivõrd kofeiini kui emotsioonide mahalaadimist. Või on see viisteist minutit kohvitassi taga ainus aeg päeva jooksul, mil saad segamatult maha istuda ning oma mõtetega üksi olla?
Kui oled päästiku leidnud, saad küsida kuidas: a) päästik elimineerida (ära mine lõunalt tulles kohvipoest mööda) b) asendada harjumus mingi teise tegevusega, nii et preemia samaks jääks (saa sõbrannaga trennis kokku).
Võib-olla leiad aga hoopis, et saadav emotsionaalne hüve on seda kolme eurot enam kui väärt – ning saad oma lattet edaspidi süümekaid tundmata nautida.
