Ajakirjanik Neeme Raud arutleb koos tuntud koolitaja Peep Vainuga keskeakriisi üle – selgub, et mõlemad on selle valusalt läbi kogenud ja on valmis sellest nüüd avameelselt rääkima. 

Neeme: Sa oled jõudnud keskikka. Osadel tuleb identiteedikriis, otsitakse veel võimalust noor olla. Millal Sul see tõdemus enda jaoks tuli?

Peep: Minu jaoks päädis see sellel kevadel, kui ma hakkasin 50 saama. Pool aastat enne oma 50. sünnipäeva ma mõtlesin päris palju selle peale. See protsess ilmselt algas tegelikult 40nda kandis.

Kui loota elada 100ni, siis 50nda peal hiljemalt hakkab kell tagurpidi käima. Ja see on ühelt poolt kainestav, aga nii on.

Tõdemus: õudne 50!

Neeme: Kas me peame pidevalt endale meenutama oma vanust, vaatama passi? Või võime lihtsalt elada, nii nagu oleme? Või on oluline endale teadustada, et kell käib tagurpidi? Mul hakkab see järgmisel kevadel samuti.

Peep: Ma arvan, et selle üle võiks vähemalt korra mõtiskleda. See on see, mida täiskasvanud inimesed teevad.

Neeme: Miks? Et ennast selles maailmas kuidagi paika panna? Kuhu ma olen jõudnud ja miks edasi?

Peep: Jah, just nimelt. Ma käin praegu Rein Raua kultuuriteooria loengus Tallinna Ülikoolis. Ühes loengus ta pillas mööda minnes: Keskiga on see koht, kus inimene taipab, et elust ei ole midagi välja tulnud ja juba on üsna hilja midagi muuta.

Tüdimus ja väsimus sundisid kõrvale astuma

Neeme: Sina olid eesti rahvale tuntud kui harija, innustaja, õpetasid inimesi sütel ja klaasikildudel käima. Korraga Sa muutsid täielikult oma profiili, tulid koolitusest ära ja läksid trompetit õppima. Miks Sa otsustasid lahkuda endisest elust?

Peep: Ma tegelikult ei otsustanud lahkuda. Ma ei julgenud ette näha asjade sellist arengut. Ma viisin ellu ühe unistuse, mis oli üheksa aastat küpsenud. Mitu asja langes kokku ja ütlesin, et ma teen nüüd puhkuse – pool aastat või aasta. Ja see on nüüd kuidagi veninud nelja aasta pikkuseks. Ma ei plaaninud kuidagi midagi väga radikaalset. Mul lihtsalt oli tüdimus ja väsimus.

Ma suvel ostsin spetsiaalselt Virtsu poest Õhtulehe, kus oli see sinu artikkel kriisist. Ma nii mustades värvides asja ei näinud, aga selline järjest süvenev tunne, et ma tahan välja, ma tahan kasvõi korraks välja, see oli see põhiline põhjus.

Kes ma olen? Miks keegi mulle ei helista?

Neeme: Ja nüüd oled Sa väljas olnud ja Sulle meeldib tegelikult siin väljas?

Peep: Mulle meeldib. See ei ole olnud küll lihtne. Esimene pool aastat läks kodus korra loomiseks. Siis hakkasid kripeldused: kes ma olen? Miks keegi mulle ei helista? Ja mul ei ole tiitlit justkui… ametinimetust. Sest mis koolitaja ma olen, kui ma koolitusi ei tee?

Neeme: Mul on olnud täpselt samamoodi. Ma ütlen, et olen ajakirjanik, küsitakse: aga kus sa töötad? Ei, ma olen vaba ajakirjanik, kes käsitleb teemasid, mis mulle meeldivad. Inimesed ei saa enam aru, kui seda tiitlit küljes pole.

Peep: Ma läksin “Terevisiooni” lugema lehtesid. Küsiti, mis me sulle tiitliks paneme. Ma ütlesin, pange “inimene”.

Miks me satume keskeakriisi?

Neeme: Aga miks mõned mehed satuvad kriisi? Nagu näiteks mina sattusin sellisesse seisukorda, et ma ei saanudki aru, mis mu mõte on. Mul oli võimalik sealt välja tulla, aga mõned ei tule sealt välja. Miks me räägime meeste puhul just eriti keskeakriisist?

Peep: Aga äkki Sa vastad ise sellele küsimusele? Miks Sa sattusid kriisi?

Neeme: Ma sattusin sellepärast, et see mõte kadus ära, et milleks ja kuidas edasi? Kas seda minu kogemust, mis ma olen hankinud, on kellelgi üldse vaja? Tundus, et ei olnud seda kellelgi vaja. Tekkis selline identiteediküsimus.

Peep: Võib-olla, kui mõtlema hakatakse oma elu üle, siis nähakse, et valikud, mis on tehtud, pole õiged olnud.

Palju rumalaid valikuid – kas nüüd ongi kõik?

Neeme: Miks me meeste puhul just räägime sellest?

Peep: Mina ei tea.

Neeme: Ja samas, peaks keskiga olema karjääri mõttes mehe elu kõrgpunkt, kus mehi vaadatakse kui suuri tegijaid.

Peep: Ma pakuks välja sellise mõtte: töö ja karjäär – need on nagu jumalad, mida inimene teenib. Ja kui ta on siis pannud kõik panused ühele kaardile ja ühel hetkel saab aru, et sellele kaardile ei olnud mõtet nii palju panuseid panna, vaid on palju teisi asju, kuhu peaks panuseid panema. Alustades suhetest pereliikmete ja sõpradega. Või enda arengute märkamisest. Ja kui oled siis rumalaid valikuid teinud, siis tekib küsimus: kas see ongi siis nüüd kõik?

Aga mis siis kui ongi kõik? Ümber teha tundub võimatu. Sellest ei saa aru, kui sa pole olnud ettevõtte omanik. Kui suur ori sa tegelikult enda loodud süsteemis oled.

Kus on su noorem naine?

Neeme: Siis otsitakse uusi väljakutseid. Kuulsin sellist vestlust. Küsis üks eakam daam ühelt mehelt: sa oled üle 50 ja ikka veel koos oma endise naisega. Mis sul siis viga on, et sa pole uut võtnud? Mees ütles: ei, ma olen väga rahul. Daam tegi nalja, aga see tundus kummaline mulle.

Mida sa soovitad siis neile meestele, kel ühel päeval tuleb endale öelda: jah, ma olen keskealine, ma pole enam noor. Ma tean, sa kirjutad raamatut sellest praegu.

Peep: Esiteks tasub peatuda ja püüda aru saada, mis minu ümber toimub. Teiseks, reaalsusega tuleb leppida. Praegu ongi nii. Selle eest pole mõtet põgeneda, sest ühel hetkel tuleb vanus ja vanadus niikuinii. Ühel hetkel tuleb ka füüsilise keha hääbumine ja ühel hetkel tuleb ka surm. Mina, Peep Vain, olen keskealine mees. Ja sina oled ka!

Neeme: Ma täiesti hea meelega ja auväärselt tunnistan seda, et olen.

Peep: Ja et asi positiivselt lõpetada, siis ma tunnen, et ma ei vahetaks mitte millegi vastu seda vanust, mis mul praegu on.

Neeme: Mul on tekkinud selline tunne, et mul on elukogemus. Mul on midagi öelda, sest ma olen juba üht-teist läbi elanud ja mul on, mida kommenteerida.

Neeme Raua autorisaade “Siin” on eetris igal laupäeva hommikul kl 10.