Hajevil meel ei kõla ehk hästi, aga on tegelikult väga vajalik probleemide lahendamiseks ja loovaks mõtlemiseks, väidab Kanada produktiivsuskonsultant Chris Bailey raamatus “Hyperfocus“. Nutiseadmetega iga jõudehetke täites teeme aga endale karuteene.

Bailey sõnul on ajul kaks töörežiimi: fokuseeritud ja fokuseerimata tähelepanu. Fokuseeritud olekus keskendume ühele kindlale ülesandele ja lülitame kõik muu välja, see on nii-öelda asjade ära tegemise režiim.

Fokuseerimata tähelepanu ehk hajalilfookuse (scatterfocus) olekus aga laseme mõttel vabalt ühelt asjalt teisele liikuda. Just selline seisund aitab lahendada probleeme, genereerida uusi ideid ja planeerida tulevikku.

Nii saavad tekkida seosed, pinnale settida väärt järeldused ning meenuda tegemist vajavad asjad. Mulle meenub siinkohal kunagine vestlus tarkvaraarhitektist kolleegiga teemal, kas tööaja sisse võiks lugeda ka hommikusele dušile või tööle kõndimisele kulunud aja, mil tegelikult sünnivad lahendused keerulistele tehnilistele probleemidele.

Unista, mitte ära vaata telefoni

Nutiseadmete ajastul jääb sellist aja surnuks löömist järjest vähemaks, kuna igal vabal hetkel kipume sirutama käe telefoni järel, kus ootab ees kiire meelelahutus.

Bailey soovitab teadlikult luua hetki, kus mõte saaks uidata – liftiga sõites või järjekorras oodates mitte Facebooki skrollida, süüa lõunat üksi raamatu ja telefonita või teha trenni ilma podcasti kuulamata. Kõige kergem ongi hajalifookust saavutada mingi meeldiva, aga liigset tähelepanu mittenõudva rutiinse tegevuse ajal.

Lisaks keskendumisvõimele vajame oskust mõttel uidata lasta ning liigne nutiseadmete kasutamine mõjub kehvasti mõlemale.