Sel aastal on igas kvartalis umbes seitse protsenti töötajaist omal soovil senise tööandja juurest lahkunud ja alustanud tööd kellegi teise heaks. Laias laastus tähendab see, et ühe aasta sees siirdub iga neljas palgatöötaja paremate võimaluste teed – see on taasiseseisvusaja suurim üleriigiline personali voolavus.

Majanduskeskkond on viimaste aastate soodsaim. Nõudlus toodete ja teenuste järele kasvab nii kodu- kui ka välisturul ning et sellest osa saada ja müüki suurendada, peavad ettevõtted üldjuhul inimesi juurde palkama. Kuna töötuid peaaegu pole, tuleb ettevõtetel üle meelitada juba rakkes olevaid inimesi, pakkudes paremat palka. Seetõttu ongi tööjõu voolavus praegu Eestis suurem kui eales varem.

Isegi eelmise buumi ajal, mil ringlesid jutud, et ehitajaid ostetakse üle suisa ehituspoe kassajärjekorras, ei vahetatud töökohti nii agaralt kui praegu. Võib ette kujutada, kui hull oleks olukord veel siis, kui tööjõupuudust ei leevendaks töine sisseränne, mis on tollasega võrreldes tublisti suurenenud.

On selge, et sellises olukorras jäävad sõelale ettevõtted, kes suudavad pakkuda paremaid töötingimusi, eeskätt suuremat palka. Seega pole üllatav, et küsitlusandmete põhjal kurdavad töötajate nappuse üle ennekõike ettevõtted, kelle tootlikkusnäitajad on madalamad ning seetõttu ka palgad väiksemad. Nii mõnegi jaoks neist muutub olukord paraku väljakannatamatuks, sest  ettevõtlusmaastikul käib karm olelusvõitlus.

Inimeste liikumine tasuvamale töökohale on ka üks põhjustest, miks keskmine palk sedavõrd kiiresti tõuseb. Isegi aasta alguses jõustunud uus tulumaksu süsteem, millelt oodati tööjõukulude kasvule teatavat leevendust, pole palkade kasvu ohjanud. Ühesõnaga, heitlus töötajate nimel jätkub täistuuridel.