Augusti keskpaigas kuuleb avalikkus pea nädala jooksul sellest, kuidas Vabaerakond on igakuiselt toetanud Ardo Ojasalu juhitud MTÜd Korruptsiooniradar. Avaliku arutelu tulemuseks on see, et seni korruptsiooni uurimisega seostatud Ojasalu saab ise korruptsioonitempli otsaette.

Viimane haakuv uudis 22. augustist ütleb, et sotsiaaldemokraadid vahetavad Ojasalu riigikogu erakondade rahastamise järelevalve komisjonis (ERJK) Liisa Oviiri vastu välja. Ojasalu on ise sel ajal Türgis Istanbulis, perega puhkamas. Teema on justkui lõpetatud.

On veidi üllatav, et sellist protesti ei kostnud 2017. aasta mai lõpus, kui Vabaerakonna endine esimees Artur Talvik Korruptsiooniradarile elu sisse puhus. Ta lubas juba siis sellele Vabaerakonna poolt aasta jooksul 100 000 euro suurust toetust. Nii palju küll kokku ei antud. Aga ikkagi, miks kõik sellest alles nüüd pöördesse läksid?

Augusti viimasel nädalal istume Ardo Ojasaluga Tallinna sadama lähedal vaikses kohvikus.

Ojasalu on selline natuke kuiv mees, väljendub üldiselt hästi formaalselt, eriti ei naerata. Ehtne maksuterminaator – nimi, mille ta omal ajal Maksuameti juhina külge sai. Ta on olnud tegev nii poliitikas kui panganduses ja tegutsenud pikalt finantsnõustajana. ERJK esimehe kohal oli ta kokku 8 aastat.

Ta räägib oma versiooni sellest, mis ja miks nüüd ikkagi juhtus.

Kus te olite, kui nägite, et teie ja Korruptsiooniradar olete midagi halvasti teinud?

Ma ei mäleta täpselt – ega ma mingit päevikut või blogi selle kohta pole pidanud. Minu arust tuli see üles, kui Herkel käis Postimehe online-s mingeid oma teemasid rääkimas ja seal otse-eetris seda küsiti (Vabaerakonna esimees Andres Herkel käis Postimehes 16.08 – toim). Herkel ei osanud sellele kiiresti reageerida ja sellest tekkiski mingi kummaline situatsioon. Aga ma arvan, et see situatsioon oleks võinud ka mingit teist moodi tekkida. Spin-doktorid on ju teada-tuntud seltskond. Need, kes seda asja teevad, oskavad teha. Nad jätavad mulje, nagu oleks tegemist mingisuguse ilge looga.

Aga ei ole siis? Te ise ei leia, et teil mingi huvide konflikt oleks olnud seoses ERJK esimehe ja Vabaerakonnalt annetusi saava MTÜ juhi positsioonidega?

ERJKs ei ole olnud ühtegi teemat, mis oleks olnud Vabaerakonnaga seotud ja isegi, kui sinna oleks tulnud mõni teema, siis oleksin ennast taandanud. Kui uuriv ajakirjandus oleks soovinud uurida, siis kõik ERJK protokollid on võimalik välja võtta.

Mul ei ole enda taandamisest võimaliku huvide konflikti olukorras olnud kunagi mingit probleemi.

Ma vaatasin läbi viimase aasta ERJK protokollid. Ainuke taandamine, üksainuke aasta jooksul, oli minu enda taandamine väga tühise küsimuse puhul.

Mis see oli?

Päevaraha määramine komandeeringu puhuks. Ma ei hakka iseendale päevaraha määrama.

Ma arvan, et ega inimesed väga täpselt ei tea, mis see ERJK on ja kes sinna kuuluvad.

Üheksast liikmest kuus on erakondade ja kolm põhiseaduslike institutsioonide poolt nimetatud (nimetavad õiguskantsler, riigikontrolör, Vabariigi Valimiskomisjon – toim).

Iga parlamendierakond on nimetanud ühe liikme. Ehk seal on inimesed, kes on erakondade poolt määratud ja kes saavad palka erakonna poolt määratud positsiooni pealt. Nendel on palju suurem huvide konflikt. Sellest ei räägi mitte keegi. Nemad hääletavad seal kogu aeg, ka siis, kui nende enda erakond on teemaks ja otsus tuleb vastu võtta.

Miks see Korruptsiooniradari teema üldse augustis tekkis?

Selge on see, et mõjureid on mitmeid. Ühest küljest me tegime siin väikese Ekspressi loo, mis puudutas haiglate rahasid (Ojasalu analüüsis haiglate finantsseisu ja tõi välja, et suurtel haiglatel seisab kontodel 101 miljonit eurot. Tema uurimistulemustest avaldas Eesti Ekspress 15.08 artikli – toim).

See, et pärast seda artiklit Postimees selle ette võttis, see polnud väga üllatav.

Miks?

No ütleme, et kui sealt ärilisi liine pidi hakata edasi minema, siis on ju teada, kus need huvid on, kuhu ja kelleni jõuavad.

Äkki täpsustate? Postimehe omanik on tuntud meedia- ja ravimiärimees Margus Linnamäe.

Jah. Ja enne seda oli haiglate lugu just. Ravimiäris on ju küllalt suurel hulgal peremehetut raha. Ja noh, peremehetu raha on ju kõige heldem raha. Kui seda raha jääb vähemaks, siis kindlasti tekitab see paljudele muret.

See on nüüd selline analüütiline hüpotees? Siin ei ole ühtki fakti?

Ei ole-ei ole. Ega ma ei väidagi nimeliselt kedagi, et ma tean, kes ja mida tegi. Kõik need ongi ainult analüütilised hüpoteesid. Ega siin rohkemat ei saagi taga olla.

Mis teised põhjused olla võivad?

Nüüd just viimane ERJK koosolek, kui mind kohal ei olnud, oli päevakorras küsimus, kas Reformierakonda on korrektselt rahastatud. (küsimus on seotud kuulsa Autorollo asjaga – toim). ERJK tegi ilma minuta otsuse ära, et jah, tuleks algatada uurimine.

Ja eks iga uurimine toob kaasa sellist väikest meediakajastust ja ma arvan, et Reformierakonnale see kindlasti ei meeldi.

Ühesõnaga – olite ebamugav? Ka sotsidele, kes teid sinna ERJKsse määranud olid, kuigi olite juba tükk aega tagasi erakonnast lahkunud?

Nad tahtsid mind juba varem välja vahetada, aga neil ei olnud sobilikku PR-momenti. Nad otsisid PR-momenti ja tegid selle siis ära, kui tekkis sobilik situatsioon.

Nad lihtsalt varem kartsid seda teha. Mulle on päris paljud inimesed öelnud, et ERJK on ületanud ootusi. Kui esimees kutsutakse tagasi lihtsalt sellepärast, et tahame, siis kutsume tagasi ja paneme kellegi teise – seda saab kindlasti publicity mõttes näidata sellena, et nad tahavad ERJKd nivelleerida.

Eks nad tahavad seda ka. Keskerakonnaga koalitsioonis olles on Keskerakond mitu korda seal kindlasti öelnud, et mis see ERJK seal teeb, miks ei suudeta seda kontrollida. Teatud tasemel, teatud olukordades, tekib olukord, kus erakondadel on ühishuvid. Nad panevadki seljad kokku ja võib tekkida situatsioon, kus ERJK ei muutu mitte kontrolliorganiks, vaid erakondade huvide kaitsmise organiks.

Mis huvid need on?

Et erakondadel oleks oma mängumaa, kuhu ei sekkuks tsiviilkontroll, kuhu ei sekkuks üldse maksumaksja ega hakkaks rääkima sellest, et te ebaratsionaalselt raha kasutate.

Kuidas te emotsionaalses plaanis loete nt Eesti Päevalehe juhtkirja, et tegelikult te olete ikka ise loll, et te ei märka ilmselget huvide konflikti?

Ma ei ole kunagi öelnud, et ma ei märka. Ma olen kogu aeg öelnud, et ma saan väga hästi aru, et seda võib huvide konfliktiks lugeda, kui on mingisugune olukord, kus on vaja hääletada Vabaerakonna küsimust. Aga ei olnud sellist olukorda.

Ega mind ju esimest korda ei süüdistata. Keskerakond tegi suurema kampaania, kui nende osas sai asju üles võetud. Reformierakond tegi kunagi ammu suure kampaania, kuidas ma mingit sotside asja ei kontrolli, ehkki ma ütlesin et mina ei saa hakata seda sotside liikmena ajama ja määrasin teise isiku tegelema.

Kui järgmine kord see inimene juhtumisi puudus koosolekult, siis öeldi mulle, et näed, sa ei pane teemat hääletusele. Kui ta aga järgmine kord tuli, siis arutasime.

Natuke tehti siis ikkagi lolliks ajakirjanduses?

Ma ei ole kunagi ülearu hoolinud sellest, mis arvatakse. Mul on enda südametunnistus ja mul on enda südametunnistusega nö oma kompromiss või rahu tehtud, sellepärast ei ole mul vaja põdeda.

Kui ma tunneksin ise, et ma olen õudne lurjus, jube idioot, kes ei tohiks üldse vaba inimesena ringi käia, aga siis kõik käivad ja kiidavad – siis oleks halvem olla. Mul on nagu vastupidi. Ma magan väga hästi ja edaspidi tahan ka hästi magada.

Kas tänaseks on selge, et Korruptsiooniradar ei jätka?

Mulle pole konkreetselt midagi öeldud. Aga kui ma loen arvamusi, siis on ju selge, et kui Vabaerakonna esimees ütleb, et me ei saa sellest mingit kasu, siis ei jätkata. Loomulikult, ei saagi mingit kasu. Nii oligi algusest peale mõeldud, et ei saagi mingit kasu. See oligi üks neist lähtepunktidest, miks ma olin nõus sellega tegelema. See ei saa olla ühe erakonna ripats.

Mis edasi?  

Hetkel mingit liigset rapsimist ei tee. Mul on oma ärid ja ettevõtted olemas, kui on vaja olla palga peal. Lähen oma ettevõttesse tööle või kui tahan kandideerida mõnda ametisse, võin kandideerida. Selles mõttes ei muretse ülearu, et mingisugune ajakirjanduslik teema väga häiriks.

Muidugi, eks ta mõjutab, kui sa tahad mõnda soliidsesse ettevõttesse tööle minna ja kui nad võtavad lahti guuglist ajakirjanduse arhiivi. Siis mõni personalitöötaja krimpsutab nägu ja ütleb, et ei, me sind ei saa ikka võtta. Aga noh, igaüks otsustab selle järgi, kuidas keegi on informeeritud ja kuidas keegi õigeks peab.