Peale lühikest suhtlust teatas ta, et on laevaga merehädas ja vajab kiirelt abi. Ohver kandis üle 20 000 eurot, sai lugu kurva lõpu. Tambre nentis, et kelmide tihti kasutatav kattevari ongi sõdur ja meremees.

Armupettusi on viimastel aastatel vähemaks jäänud – kelmid tegelevad rohkem näiteks investeerimispettustega –, ent ette tuleb neid siiski. Alati ei pea tegemist olema armusuhte kattevarjuga, ent alati üritatakse võita inimeste usaldust.

Näiteks pöördus 27. märtsil politseisse Nõmme elanik, kes tutvus märtsi alguses Facebooki vahendusel inimesega, kes tutvustas end eesti nimega Inglismaal elava mehena.

Mees väitis, et tahab Eestisse saata paki ja palus kannatanul selle eest esiti tasuda. Kannatanu maksis 1650 eurot.

Kuidas armupetturit ära tunda?

Psühholoog Kätlin Konstabel kirjutas Swedbanki blogis, et amupettuste skeem on lihtne. Kurjategija, tegelikult tihti meeskond, võtab ohvriga ühendust kas tutvumisäpi, kohtinguportaali või sotsiaalmeedia kaudu.

Profiil on kas lihtsalt võrgust leitud atraktiivsete fotodega väljamõeldis või kellegi teise varastatud identiteet. Naistele esitletakse end näiteks sõjaväelase, humanitaarmissiooni töötaja, kodumaalt eemal oleva tippspetsialisti või ärimehena

Petised, kelle ohvriteks on mehed, esitlevad end sageli tudengineiu või algaja modellina. Ohvriteks valitakse keskealised või natuke vanemad inimesed.

Alguses luuakse tugev emotsionaalne side. Ohver puistatakse üle komplimentide ja tähelepanuga, tuntakse tema elu vastu suurt huvi, endast räägitakse aga hästi üldiselt.

Emotsionaalse sideme loomise faas võib kesta nädalaid, teinekord ka kuid. Korraga tuleb mängu raha. Tavaliselt juhtub midagi just plaanitud kohtumise eel ja olukorraga lahendamiseks on vaja ohvri abi. Loe Konstabeli artiklit pikemalt Swedbanki blogist.