Meediast käib iga mõne aja tagant läbi artikkel, kus mõni vastne koolilõpetaja kurdab, et kuigi tal on kõrgharidus, siis keegi teda tööle võtta ei taha.

Mõni lõik hiljem jõuab kirjutaja selleni, et tema, erinevalt teistest, tahtis keskenduda vaid õppimisele ja seega kooli ajal tööl ei käinud.

Eesmärk on üllas, kuid pragmaatiliselt lähenedes, siis miks ja mis põhjusel peaks võtma keegi tööle inimese, kes ei suuda näidata, et tal on mingigi kogemus töö tegemises?

Ainus, mida väitega, et keskenduti õppimisele, öeldakse, on see, et inimese haldusvõimekus ei ole piisav, et teha kahte asja korraga, või siis seda, et eelistab suviti tööl käimise asemel lesida ja puhata.

Ning üleüldse, väide, et keskenduti õppimisele ja seega ei saanud tööl käia, on pehmelt öeldes absurdne. On väga vähe erialasid, kus õppekava tegelik maht ületab selle, mis on tutvustuses välja toodud. Keskmiselt on ühe semestri kohustuslik maht ülikoolis 30 ainepunkti, mis teeb tundides kokku 720 või päevades 32,5. Arvestades juurde magamiseks ja muuks kuluva aja, siis jääb ikkagi aega soovi korral tööl käimiseks. See on prioriteetide seadmise küsimus.

Muidugi on erandeid. Näiteks arstid või juristid, kelle reaalne õppimiskoormus on hiiglaslik ning kelle puhul tihti kulubki iga reaalne ärkveloleku hetk sellele, et omandada vajalikke teadmisi.

Pole vaja käia täiskohaga

Siiski on mõistetav, et kui üritada koolile veidigi keskmisest rohkem rõhku panna, siis võib täiskohaga tööl käimine osutuda keeruliseks. Aga poole või isegi väiksema koormusega on see tehtav. Tulevasele tööandjale näeb seegi välja palju parem, kui CVs vastu vaatav tühi töökogemuste lahter.

Mõtle ise. Kui peaksid tööle võtma inimese, kes pole kunagi tööl käinud, või inimese, kes on kolm aastat kohusetundlikult teinud 0,3 kohaga sama tööd, siis kumma sa valiksid? Pole ilmselt raske küsimus.

Ja kui kooli kõrvalt lihtsalt ei jõua, no ei jõua. Asjad ei taha meelde jääda ja päevas peab kulutama 20 tundi õppimisele, siis on alati suved. Jah, tore oleks ju kolm kuud puhata, aga sellega pannakse lihtsalt ohtu oma tulevane edu.

Suvi on ideaalne aeg töö tegemiseks, kuna pakub ka paremaid võimalusi erialase praktika sooritamiseks. Juba iga suvi tehtud töö on parem, kui täiesti puhas leht.

Ja kui praktikat ei leia, võib alati teha mõnd teist tööd. Pakkumiste puudust just ei ole ja vajadusel tuleb lihtsalt alla suruda oma ego, et kindlustada paremat tulevikku. See võib paar aastat olla tüütu, kuid pikemas perspektiivis on see mõttekas.

Kooli ajal töötamisel on üks võlu veel. Kui leida töökoht, mis veidigi kattub valitud erialaga, siis pakuvad mitmed õppekavad võimalust vormistada töö iseseisva praktikana, mis annab ainepunkte ning aitab tavalist koolikoormust vähendada. Ja noh, palka on ju samuti tore teenida ja mitte vanemate kulul elada.

On vaid üks erand

Palga teenimisele lisaks on enamasti kooli kõrval tööl käimisel üks peamine boonus: see aitab tulevikus tööd saada, kuna tööajalugu pole tühi. Aga, nagu iga reegli puhul, on ka siin erand.

On valitud erialad, kus eelnev töökogemus ei ole nõnda oluline. Need on need erialad, kus värbamisring on imepisike ning eelnev töökogemus on üsnagi ebaoluline, kuna reaalsuses on inimestel vaid üks koht, kuhu tööle minna ning vajalikud oskused saab vaid töökohal.

Peast suudan sellise erialana nimetada arstiteaduse, kus ei olegi muud võimalust, kui minna pärast kooli lõppu residentuuri ja omandada teadmisi edasi. Sarnaselt on asi juristide jaoks, kes peavad asjaliku töökoha saamiseks niikuinii minema magistratuuri ning läbima ohtralt praktikaid ning õppima juurde töökohal.

Selliseid erialasid on kahtlemata mõned veel, kuid sellega ka asjad piirduvad.

Need õppurid, kes on valinud need erialad, on kaitstud nende eksklusiivsuse poolest. Keegi teine ei saa lihtsalt neid töökohti nende eest ära napsata. Eelnev töökogemus kindlasti aitab, kuid see ei ole määrava tähtsusega.

Aga kui võtta IT-töökohad, keeleteadlased või näiteks ajakirjandus, kuhu saab teoorias tööle asuda ükskõik kes, kes suudab näidata, et tal on kogemust ja teadmisi, siis on oluline, et värske lõpetaja suudaks näidata, et tal on midagi neile vastu panna.