Jätke patsiendid rahule! Jätke EMO rahule! Nii kaua kui te ei mõtle välja, mida peab Eestis tervishoiusüsteemis tegema, jätkub kõik samamoodi, ütleb pikaaegse kogemusega anestesioloog Külvar Mand ja arvutab kokku, mis siis üks patsient EMOs meile maksma läheb.
Poliitikud, te olete maganud. Te ei tee midagi. Teil puudub huvi Eesti tervishoiusüsteemi paremaks muutmiseks. See ei ole vaid minu järeldus, vaid seda ütleb täna avalikustatud Riigikontrolli audit, kus on selgesõnaliselt kirjas, et Eesti tervishoiusüsteem ei taga, et EMOs ravitakse eelkõige vältimatut abi vajavaid patsiente. Suur osa EMOsse pöördujatest võiksid abi saada perearsti juurest. Aga see ei ole ei patsiendi ega EMO süü.
Pool Eestit käib Tallinnas silmaarsti juures
Vaatame asjadele läbi arvude. Ravi tänava EMOs ehk Ida-Tallinna Keskhaiglas on meil keskmiselt 180-220 patsienti öö jooksul. Probleem seisneb selles, et 80 neist on silmapatsiendid, sest kuskil mujal siinpool Eestis pole erakorralist silmaarsti vastuvõttu.
See tähendab, et kui mul Paides Järvamaa haiglas on inimese silmaga mõni suurem mure, siis ütlen ka, et istu autosse, sõida tund aega ja saad spetsialisti juurde. Prügi võime ju välja võtta, aga suuremate murede puhul on ikka päris oluline, et silmanägemine alles jääks.
Nii, et ITK puhul silmanumbrid veidi devalveerivad üldist erakorralise vastuvõtu statistikat. Traumaosakond on ka veel eraldi, aga ühe vahetusega ehk 12 tunniga, võtame ikkagi minimaalselt 80-100 patsient vastu.
Haiged EMOs ei raiska aega ega raha
Kui suur hulk neist sajast on siis need, kes oleks võinud abi saada oma perearstilt? Pakun, et pooled? Aga ma pole nende haigete peale pahane. Ei tunne, et nad raiskavad minu aega. Kohe selgitan miks.
Oletame, et haigel on põskkoopapõletik. Klassikaline perearsti haigus.
Haigel on ebamugav, tal on palavik, ta tuleb EMOsse, ta pole töövõimeline. Vajab antibakteriaalset ravi, midagi, et turse väheneks, valuvaigisteid, põletikunäitajate analüüsi ehk CRV-d. Kui põsed valutavad, siis ka röntgenit.
Kui kõik analüüsid, röntgen ja eriarsti vastuvõtt (sest erakorralise meditsiini arst on eriarst) kokku arvestada, siis kulub meil selle patsiendi peale ca 50 eurot pluss tööjõukulud.
Aga kui ta jääb veel rohkem haigeks?
Kas see on palju või vähe? Sõltub. Kui me seda inimest vastu ei võtaks, ta jääks õigel ajal ravita, siis ta võib saada näiteks meningiidi või bakteriaalse külvi ajju. Nende ravimine intensiivis maksaks juba tuhandeid eurosid. Lisaks oleks inimene mitu nädalat töövõimetuslehel ja ei maksaks riigile maksu.
Nii et ma ei arva, et inimeste EMOst eemale peletamisega me rikkaks saaksime.
Hoopis tervishoiusüsteemi üldisemalt tuleks vaadata. EMO teeb praegu auditi sõnul ära perearsti tegemata töö. Kuidas üldse on nii, et klassikaline perearsti mudel näev ette päevas 4 tundi vastuvõtte? Sellega ei jõua ju midagi tehtud.
Vaatame näiteks Soome, kus käin ka vastuvõtte tegemas. Seal on näiteks 2000-3000 patsiendi peale kaks arsti, teeme mõlemad 8 tundi vastuvõtte ja sellega saame kuidagi patsiendid üle vaadatud. Ilmselge ju, et Eestis, kus on üks arst 1500-2000 patsiendi peale, ei jõua ta 4 tunniga neid läbi vaadata. Tal tuleb vastuvõttude ajaks 20 tundi nädalas, Soomes aga 16 tundi päevas.
Haigete puhul mõõdame tükki
Kui me muidu oleme Eestis hästi innovatiivsed ja eelistame kalleid lahendusi, siis tervishoius oleme läinud seda teed, et teeme odavalt ja palju. Näitame tükki. Kui patsient läheb perearsti juurde, sealt saadetakse ta edasi eriarsti või suisa kahe eriarsti juurde, siis statistiliselt on see hea näitaja, sest numbrites on see kolm juhtu. Isegi Haigekassa preemiasüsteem on sellele ehitatud, et vot, kui palju täiendavaid vastuvõtte jõudsime teha võrreldes eelmise aastaga. Aga tegelikult kolm arsti vaatasid ühte patsienti.
Meie eesmärk ei peaks olema tükkide ehk haigusjuhtude tootmine, vaid adekvaatse abi pakkumine, et inimene saaks kiiresti terveks, sest siis kui ta on terve, on ta ka täieõiguslik maksumaksja.
