Uudis

Eestis elab mees, kes ei kasuta raha: “Käin näiteks Olde Hansast pähkleid küsimas.”

Mark de Ridder ütleb, et Tallinnas rahata hakkama saamine pole lihtne, kuid see on võimalik. Foto: Sven Roosvald

Mark oli 2009. aastal Londonis edukas seinatennise treener. Siis sai tal sellest elust kõrini ja ta otsustas jätta kapitalistliku maailma seljataha ja elada täitsa ilma rahata.

Mark elas enda sõnul maailmas, kus kõigil oli kiire ja palju tegemist. “See tekitas ühel hetkel minus üksilduse tunde. Kas need kontaktid ja inimesed minu ümber on ikka sõbrad?,” arutles ta omaette. Ajapikku sai aina selgemaks, et tegelikult jahtis enamik inimesi mõnd head squashidiili või lihtsalt raha, selle asemel, et huvi tunda temast, kui isikust.

Nii otsustaski Mark päeva pealt senise elu lõpetada. Ta müüs oma firma ja läks Londonist ära tagasi Hollandisse, kus elasid ta vanemad. Siis tekkis tal mõte end kapitalistlikust süsteemist välja murda ja ellu jääda ilma rahata.

Festivalilt tantrani

Markil on kindel põhimõte: et midagi saada, peab midagi ka vastu andma. Seega alustas ta ühel suvefestivalil eksperimendiga. Ta läks festivalile ja hakkas pakkuma massaaži, mille eest palus inimestel endale süüa ja juua osta. Ehkki varasemat kogemust massöörina tal polnud, oli eksperiment edukas, mis andis Markile veelgi hoogu oma ideed rahavabast elust jätkata.

Guugeldades massaaživõtteid sattus ta tantramassaažile ning lõpuks Eestis korraldatud selleteemalisele koolitusele.

Nii saabuski Mark sisuliselt kaks kätt taskus Eestisse, olles teel kogu oma raha ära kulutanud. Tantrakoolituse toimumiskoha vastas märkas ta ühte hostelit ja mõtles, et seal oleks tore ööbida. Aga kuidas sa ilma rahata hostelis ööbid? Mark astus uksest sisse ja pakkus et hakkab seal joogaklasse tegema. Nii saigi ta tasuta toa, mille eest maksis teistele inimestele jooga tegemisega.

Isetäituv joogastuudio

“Kõik juhtus justkui iseenesest ja perfektselt,” räägib Mark. “Avasin joogastuudio, kus sain massaaži teha. Inimesed tulid ja maksid väikese summa, aga otse hostelile, nii et see raha minu käest läbi ei käinud,” selgitab Mark Rahageeniusele.

Kuna avatav joogastuudio oli sisuliselt tühi ruum, koos Marki voodiga, tuli seda kuidagi täitma hakata. Paludes külastajatel alati midagi kaasa võtta, täituski ruum erinevate asjadega. Padjad, tekid ja muu tekkis teiste inimeste abiga ja täiesti nullkuluga. Sest neid asju polnud inimestel enam vaja. “Nende asjade saamine kogukonnalt oli selle juures kõige imelisem,” räägib Mark.

Ja vajalikku muudkui tuli. “Üks tüdruk tõi kooke. Ütlesin talle, kui maitsvad need on, kust sa need said. Ta ütles, et saab neid töölt, kuna me peaksime need tegelikult ära viskama,” räägib Mark, kes selle jutu peale nimetatud söögikohas  söömas käima hakkas. Ikka neid samu ülejääke, mis muidu prügikasti oleks pidanud minema.

Kui pole vaja, siis anna ära

Ja nii saigi alguse Marki elustiil jagamisest, mis põhineb lihtsal mõtteviisil: “Kui sul midagi enam vaja ei ole, siis anna see kellelegi, kellel seda vaja on.” Sellest elustiilist ja Markist on valminud ka Minna Hindi ja Meelis Muhu Docpointil linastuv dokumentaalfilm “Jagada või mitte jagada.”

Tänase süsteemi juures häiribki Marki eelkõige see, et inimesi hinnatakse nende füüsilise rikkuse põhjal. “Kui sul on raha, palutakse sul istuda, tuuakse mõni jook ja lastakse rahulikult menüüd lugeda. Kui sul raha ei ole, visatakse sind lihtsalt välja. Vahet ei ole, kas sul on kõht tühi või mitte. Ja kas neil tegelikult oleks sulle süüa anda või mitte,” räägib ta.

On siis Tallinnas ilma rahata hakkama saamine võimalik?

“Muidugi on. Aga see ei ole lihtne. Vahel ei leidnud ma ööseks peavarju ja ma pidin sisse tungima kuhugi, kus saaks soojas magada. Mõnel päeval ma ei söönud mitte midagi. Sa pead aru saama, et see teekond on raske. Ühel hetkel sai see mulle liiga raskeks ja ma otsustasin oma Eestis viibimise lõpetada ning minna tagasi,” räägib Mark, kes täna elab hoopis Berliinis ja tegeleb seal endiselt kunstiprojektidega.

Palun pähkleid

Ehkki tal täna on taskus veidikene raha, on ta endiselt jagamise poolt ja on Geeniuse kontorist, kus intervjuu toimub, minemas Tallinna Vanalinna Olde Hansa restorani. Ei, mitte raha eest sööma, vaid pähkleid küsima.

“Kui ma esimest korda Tallinnas olin, andsid nad mulle pähkleid, mida nad maitsestavad ja mis üle jäid. Nad ei saanud neid müüa, sest nad olid maitsestamisel ühte suurde tükki kokku tõmmanud,” jutustab Mark, kes plaanib nüüd pähkleid küsida algava filmi esilinastuse tarbeks, et publikule jagamiskultuur veelgi lähemale tuua.

Lisaks on tal uusi kingi vaja, sest selgus, et need lasevad lumises Tallinnas liiga palju vett läbi. Selle pärast, kust uued jalavarjud saada, ta ei paista aga väga muretsevat. Kusagilt ehk ikka.

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.