Eestlastele meeldib mõelda endist kui eriti töölembestest inimestest, millest on läbi imbunud meie kirjanduski. Unustame Vargamäe Andrese, meenutame pigem Ivan Orava isa, kes oma tööga mitu inimest suutis ära tappa.
Enda ja teiste oma tööga tapmist näivad eestlased püüdvat ka tegelikus maailmas. Nädalas põhitöökohal veedetud tundide arv oli meil mullu 38,5, ligi pooleteise tunni võrra EL keskmisest enam.
Muidugi võib eestlaste enesega rahulolu tumestada teadmine, et leidub veel suurema töökoormusega rahvaid. EL-i esikoha hõivasid tervelt 42 tunniga nädalas hoopis kreeklased, meist eespool oli terve hulk riike, teiste seas… isegi lätlased.
Palju lolli tööd?
“Ah, need niikuinii magavad töö juures,” turtsatab üks õige eesti mees ja sülitab põlglikult. Tegelikult võiks ta oma sülje parem endale hoida, seda läheb tal varsti vaja, neelatamiseks.
Kuna meil on tootlikkus madal ja töötundide arv kõrge, siis on sotsiaalteadlased armastanud juba aastaid rääkida sellest, kuidas eestlane teeb palju, kuid lolli tööd, millega eriti raha ei teeni. Targemad, näiteks hollandlased (30,3 tundi), taanlased (33,2) ja sakslased (35), pingutasid mullu palju vähem.
Samas, üheainsa arvu põhjal ei maksa ülemäära järeldada. Kui statistikasse sügavamale kaevuda, läheb pilt värvilisemaks. Selgub nimelt, et täiskoormusega eestlane töötas EL keskmisest umbes kolmveerand tundi vähem, 40,5 tundi nädalas.
Need mugavad ja rikkad sakslased aga nägid täiskohal vaeva 41,2 tundi, ligi sama palju kui EL keskmine, rääkimata vaestest kreeklastest, kes rügasid nädalas eestlastest tervelt neli tundi rohkem.
Põllumees, põline looder
Sellest järeldub, et eestlaste tööpanuse ajavad kõrgeks osalise koormusega palgalised, kes paugutasid nädalas pea tunni võrra enam tööd kui EL keskmine 20,3 tundi. Sakslastel oli see näitaja arvatagi madalam, eestlastest üle kahe tunni võrra.
Aga kui me nüüd suuname prožektori sellele Eesti mehele, kes loodetavasti sülitamata jättis, siis ei meeldi avanev pilt talle ilmselt sugugi. Tema, närukaela, panus nimelt jäi alla EL meeste keskmise 40 tunni.
Täiskohaga Eesti mees on üks eriline looder, kes punnitab nädalas vaid 41 tundi ehk üle tunni vähem kui keskmine täiskoormusega EL mees (täiskohaga põllumehe puhul käriseb see vahe tervelt viietunniseks). Osakoormusega meestele samas pole midagi ette heita – kaks tundi üle EL keskmise.
Nagu selle põhjal arvata võib, on Eesti naised teiste riikidega võrreldes tublid. Nad rassisid küll meestest vähem, kuid EL keskmisest veidi enam ning ületasid euroliidu naiste keskmist kolme ja poole tunni võrra, andes sellega kõva panuse, et eestlased saaks end töökana tunda.
Osalise koormusega orjad
Kui täiskohaga naised olid täpselt EL keskmised ligi 40 tundi nädalas rakkes, siis osakoormusega naised pingutasid enam nii meie kui ka ülejäänud ELi meestest.
Üldiselt jääb seega mulje, et täiskohaga inimestel on Eestis elu üpris lill, samas osakoormusega töötajatele sokutatakse päris palju tegemist kraesse. Aga eks seda peaks lähemalt uurima, mis seal täpselt toimub.
Ja kas keegi rääkis midagi soolisest palgalõhest? Kuulge, naised, mis teil viga on?
Lükake kohe läpakas kinni või heitke kellu käest ja tehke midagi mõistlikku. Näiteks minge kinno, PÖFF käib. Või kas või riideid ostma, seegi parem.
