Swedbanki korraldatud küsitlus pensionireformi alase teadlikkuse teemadel pakkus musta huumori austajale taaskord palju nalja ja lusti, kirjutab majandusajakirjanik Erik Aru.
Suur osa komöödiatest põhineb sellel, et keegi käitub kuidagi lollakalt. Lihtsalt rumal pole kuigi naljakas, ent päris lõbus on vaadata inimest, kes naeruväärsel moel oma võimeid üle hindab.
Nii ongi igasugused Eesti elanike rahalise kirjaoskuse uuringud musta huumori armastajale alati palju väga lõbusat lugemist pakkunud. Nendest tuleb hästi teravalt välja see, millised on käärid inimeste minapildi ja peeglist vastu maigutava lõusta vahel.
Selles suhtes ei valmistanud loomulikult pettumust ka sel nädalal avaldatud Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse tellimusel Turu-uuringute AS-i poolt korraldatud uuring, mis andis ülevaate sellest, mida inimesed pensionireformi teemadel arvata oskavad.
Vaevalt viiendik teadis seda, et teise samba raha ei saa osaliselt välja võtta või et raha välja võtnu saab teise sambaga uuesti liituda alles kümne aasta möödudes.
Seda, et teise samba maksed saab peatada sellest raha välja võtmata, teadis ligi kaks inimest viiest. 54 protsenti oli kuulnud, et teise sambasse saab investeerimiskonto abil ka iseseisvalt raha paigutada.
Kolm inimest viiest oskas õigesti vastata, et väljavõetud rahalt peab tasuma tulumaksu. Seda aga, et raha väljavõtmisel peab selle eest järgmisel aastal tänu suurenenud tulubaasile tulumaksu juurde maksma, teadis kõigest 36 protsenti.
Praeguse seisuga kavatseb viiendik vastanutest pensionisambast väljuda, nende seas on rohkem mehi kui naisi, 35-44-aastaseid, eestlastest enam mitte-eestlasi ja kõige rohkem alg- või põhiharidusega inimesi.
Väljujate tulevikuplaanid on samuti kelmikad. Tervelt 35 protsenti plaanib investeerida kinnisvarasse. Arvestades, palju inimestel teises sambas enamasti raha on, siis pidasid nad kardetavasti silmas IKEA-st uue köögimööbli tellimist.
Kolmandik tahab kanda raha kogumis- või arvelduskontole (võib arvata, et kummalgi juhul pole seda tõenäoliselt kauaks). Üle veerandi maksab võlgu, ligi veerand vastas ausalt ära, et lööb lihtsalt läbi ostudele ja reisidele. Ent 14 protsenti tahtis iseseisvalt väärtpaberitesse investeerida.
Kuidas on investeerimishuviliste teadlikkusega?
Seejärel läks asi eriti (hale)naljakaks. (Piinlik huumor on mõistagi aga üks killuviskamise kõrgemaid vorme.) Nimelt hakkasid investeerimist kavandavad inimesed aru andma, mida nad sellest ka teavad. Muidugi, neid oli üldvalimis nii vähe, et veapiirid on päris suured. Ent siiski…
Piisavalt kogemusi omab nendest vaid 12 protsenti. Vähesel määral omab kogemusi veerand. 43 protsente oli selliseid, kellel on asjast „teadmisi“. 18 protsendil tulevastest „investoritest“ pole aga ei teadmisi ega kogemusi.
Kui kogu haledast loost mingitki lohutust otsida, siis vast sellest, et 34 protsenti pole veel otsustanud, mida teise samba rahaga teha, kuna ei oma piisavalt infot (neli protsenti aga lihtsalt ei tea, mida nad teevad).
Pessimist muidugi nähvaks, et see, kui nad enda meelest piisava teabe saavad, ei tähenda veel õige otsuse langetamist.
