Erik Aru: Hoiu- ja laenuühistutesse raha paigutamist ei tohiks tegelikult “hoiustamiseks” nimetadagi

Erik AruFoto: Kalle Veesaar

Kui esimest korda nägin Tallinna Hoiu-Laenuühistu reklaami, millel on muuhulgas Rummu Jüri osatäitmisega kuulsust kogunud Hannes Kaljujärv, käes kepikõnnivahendid, ja kiri Sinu hoius. Sama turvaline nagu sinu sport, ajas see signaalide kakofoonia mind omajagu segadusse.

Olles ise tegelenud pikemalt jalgpalli (hüppeliiges, mitu varbaluud, mõni ribi, väiksematest muhkudest-sinikatest rääkimata) ja ratsutamisega (sabakont, mitu ribi, väiksematest muhkudest-sinikatest rääkimata, kaela murdmisest päästis korra kiiver), ei loo sport minus liialt turvatunnet.

Mõistagi kergitab küsimärke see, kui asutus, millest ma sisuliselt midagi ei tea, reklaamib end kampaaniaga, mis kindluse tekitamise asemel pigem hämmingut suurendab. Kuidas nad seda reaalsust ikka täpselt tajuvad?

Ma pole ainus, kes eriti ei tea, mis hoiu- ja laenuühistutes sünnib. Ei tea suuremat ka järelvalveorganid ega tunne vist liialt huvigi – ühistud on nii väikesed, et see pole kuigi oluline (Eesti Panga statistikas kajastuva 33 ühistu kogubilanss on 136 miljonit eurot, liikmeid üle 13 000).

Toimuda võib igasugu veidraid asju

Tegelikult tähendab see, et toimuda võib igasugu veidraid asju. Ühel aktiivsel ühistutegelasel näiteks on Nõmme raadios oma saatesari. Vähemalt ühe ühistu kohta liigub jutt, et ehk on see seotud rahapesuga. Aga kas seda keegi ka lähemalt uurinud on, ei tea.

Üks kindel tõsiasi on muidugi see, et hoiu- ja laenuühistud maksavad tähtajalise hoiuse pealt kuni kümme korda kõrgemat intressi kui pangad. See peaks iga vähegi majanduselu jagava inimese kulmu kerkima panema: siin on mingi konks.

Sedakaudu jõuame teise tõsiasjani. See, et hoiu- ja laenuühistule raha andmist nimetatakse “hoiuseks”, on üldse eksitav. Jääb mulje, nagu oleks tegemist millegi samasugusega kui pangahoius.

Tegelikult loomulikult pole. Pangahoiuse säilimise, kui pangaga midagi hullu juhtuma peaks, kindlustab 100 000 euro ulatuses Tagatisfond, kuhu panustavad kõik siin tegutsevad pangad. Hoiu- ja laenuühistutel seda tagatist pole.

Hoiu- ja laenuühistusse “hoiustamine” on seega oma olemuselt pigem laenu andmine, mille tagatiseks on ühistu vara, milleks suuresti on välja antud laenud, mille garandiks omakorda on ühistult laenu võtnu vara, näiteks kinnisvara.

Sellest vaatevinklist tundub kuueprotsendine intressimäär aasta-paari lõikes juba arusaadav. Kinnisvaraettevõtted said aasta esimeses kvartalis pangalt lühiajalist laenu keskmiselt üle seitsme-, ehitusettevõtted üle viieprotsendise intressimääraga.

Kes küsivad ühistult laenu?

Seega annab vahelt teha küll. Ainuke häda on muidugi selles, et tõenäoliselt lähevad ühistult laenu küsima pigem need ettevõtted, kellel pangalt kuigi häid tingimusi või üldse laenu välja rääkida ei õnnestu.

Nii et hoiu- ja laenuühistule raha andmine on juba hoopis teistlaadi otsus, kui selle panka tähtajalisele hoiusele panemine. Selleks tuleb üksipulgi läbi töötada ühistu bilanss, milline on selle vara ja milliseid laene see on välja andnud.

Mõistlik laenuandja uurib loomulikult hoolikalt ka ühistu juhtkonna tausta, kas pole mitte tegu inimestega, kes võiks ühel hetkel rahaga midagi väga rumalat kokku keerata või sellega lihtsalt sääred teha.

Mulle ei meenuta see kõik sugugi kepikõndi, vaid pigem mingit karmimat spordiala. Kas või Tallinna Hoiu-Laenuühistu teisel reklaampildil kujutatud joogat, kus võid end väga rängalt vigastada, kui üle pingutad, teadmata, mida täpselt teed.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.