Kaubandussõda on ajaloos mõnigi kord läinud üle päris sõjaks. Viimase paari sajandi kurikuulsamaid näiteid on ilmselt 19. sajandi keskel peetud kaks oopiumisõda, mille üheks osapooleks oli samuti Hiina, teiseks aga tollane maailma juhtiv riik, Briti impeerium.

Nimelt oli tollases Euroopas suur nõudlus Hiina portselani, siidi ja tee järele. Hiinlased müüsid seda vaid hõbeda eest, millest ühel hetkel kippus eurooplastel nappus kätte tulema. Otsides kaupa, mida ise hiinlastele müüa, avastas Briti Ida-India Kompanii 18. sajandi lõpukümnenditel oopiumi.

Hiina valitsejatele mõistagi kuigivõrd ei meeldinud, et võõramaalased nende alamaid oopiumiorjadeks muutsid, ja nad püüdsid seda takistada – eks ikka jõuga. Sellest puhkes sõda.

Kuna hiinlased olid sajandeid varem katkestanud laiemad kontaktid muu maailmaga ja nende laevastikus puudusid avamerekõlbulikud alused, oli maailma merede valitseja Suurbritannia võit ainult vormistamise küsimus.

Tavaliselt küll kaubandussõjas asjad nii hulluks ei lähe, lihtsalt riigid kehtestavad üksteise kaupadele võidu tollimakse või muid kaubandustõkkeid, nagu seegi kord Hiina ja USA vahel.

Praeguseks on USA kehtestanud tollid kõiksugu Hiina kaupadele, pesumasinatest teraseni. Hiinlased pole ka kadedad olnud. Nad on kaevanud rahvusvahelisele kaubandusorganisatsioonile WTO ja kehtestanud omalt poolt tolle.

Juunikuust hakkavad kehtima tollid näiteks USA looma-, lamba- ja sealihale, köögiviljadele, puuviljamahlale, toiduõlile, teele ja kohvile.

Kaubad lähevad kallimaks

Tollimaks tähendab lisamaksu importkaupadele, kas siis tüki pealt või protsendina kauba väärtusest, mida korjab sissevedav riik. Selle kehtestamisel muutub kaup riigi siseturul tollimaksu võrra kallimaks kui maailmaturul.

Kahju saavad sellest kodumaised tarbijad, kes ostavad nüüd vähem ja kallima hinnaga, kasu aga kodumaised tootjad, kes saavad kallima hinnaga vähem müüa, ja riik, kes saab tollimaksust tulu. Tarbijate kulu on nõudluse-pakkumise mudelis alati suurem kui tootjate ja riigi tulu kokku.

Meile alati kahjulik

Väikese riigi puhul, kelle tollimaksud maailmaturu hinda ei mõjuta, ongi tollimaksu kehtestamine alati majanduslikult kahjulik, vähemalt lühiajaliselt. Saab ju väita, et tollimaks toob kaasa mingi pikaajalise või sotsiaalse kasu, aga kui see ka olemas peaks olema, pole selle mõõtmiseks häid viise leiutatud.

Suure riigi kehtestatud tollimaks mõjutab teoorias aga ka juba maailmaturu hinda – maailm kardab seda turgu kaotada ja müüb seetõttu kaupu odavamalt. Nii kaasneb suurel riigil lisaks tootjate ja riigikassa kasule ka kasu kaubandustingimuste paranemisest ehk välismaise kauba odavnemisest.

Ka suured kaotavad

No aga USA on ju suur riik, nii et ehk siis ongi neil mõistlik hiinlastega kaubandussõda pidada? Vaatame. Obama ajal näiteks kehtestati kaitsetollid Hiina autorehvide vastu. Väidetavalt olla nii USA-s päästetud 1200 töökohta.

Tarbijatele tekitati aga lisakulu hinnanguliselt 1,1 miljardit dollarit aastas – ehk miljon dollarit iga töökoha kohta – ja pealegi mõjus seetõttu väiksem muu tarbimine kahjulikult jaekaubanduse tööhõivele. Ehk olnuks mõistlikum neile kõigile „poolemilline“ lahkumispakett anda?

Hiina terasele kehtestatud kaitsetollid olla tekitanud USA-s 8700 töökohta. Terase üheksaprotsendiline hinnatõus on aga Petersoni Rahvusvahelise majanduse instituudi arvutuste järgi toonud kaasa selle, et terase kasutajad maksavad igale töökohale 650 000 dollarit peale.

USA teadlaste uuringu järgi maksavad USA tarbijad ja importivad ettevõtted iga kuu kolme miljardi dollari eest uusi tollimakse ja täiendav heaolu kadu ulatub 1,4 miljardini kuus.

Veretute kaubandussõdade lugu on seega nii tavaline riikliku sekkumise moralitee – tarbija maksab kõik kinni ja mitmekordselt.