Ameerika majandusajaloolane Charles P. Kindleberger kirjutab oma raamatus “Maaniad, krahhid ja paanikad. Finantskriiside ajalugu”: “Ajastus on kunst. See ei ütle midagi – ja ütleb kõik.”
Tõepoolest, kriiside ennustamine on üks tänamatu töö. Mitte küll nii tänamatu kui pidev särasilmne ennustamine, et kriisi ei tule – küll kunagi ikka tuleb ja siis jääd lolliks. Kui kogu aeg kriisi ennustad, siis jõuad kindlasti selle ära oodata, kui vähegi elupäevi antud.
Esimene märk. Kui palju inimesi tahab järsku tõestama hakata, et seekord pole asjad nii nagu eelmisel korral, siis võib üpris kindlalt oodata peagi korralikku pauku.
Muidugi pole asjad täpselt nii nagu eelmisel korral, sest inimesed pole päris nii lollakad, et teeks kõike samamoodi. Nii paljukest osa neist ikka mäletab, et see lõppes halvasti. Küll on nad aga liiga lollakad, et teistmoodi tegemine suurt paremini lõppeda saaks.
Loomulikult saab igasugu suhtarve välja arvutada ja nende põhjal väita midagi, mis kõlab enam-vähem mõistlikult. Mina olen aga peaaegu kindel, et siis jääb mõni seekord oluline suhtarv tähelepanuta, sest need, kes väidavad, et nüüd on teisiti, otsivad ju tänapäevast minevikku. Selles mõttes kinnitab näiteks Reio Vare ülemöödunud nädala artikkel minu veendumust, et kinnisvaraturul pole asjad hästi. Samas ei jälgi ma ajakirjandust piisavalt, et teada, kas sarnaseid arvamusi on juba suurema murrangu ootuseks piisav hulk.
Teine märk. Üks tuttav ehitaja räägib, et tal on juba tükk aega möödunud kümnendi buumi aegse deja vu tunne. Kõige selgemalt väljendub see selles, et töömehi lihtsalt pole saada – mitte ühegi töö peale, mitte kedagi.
Muidugi, kui kogu aeg uut raha peale tuleb, võib selline keeris päris pikalt kesta. Aga miks peaks raha tulema mingi Ida-Euroopa linnakese kinnisvarasse, kui ülejäänud maailmal endal sellega kitsamaks läheb?
Sellega jõuame kolmanda märgini. Odavat raha tõmmatakse maailmas koomale, nii USA-s kui ka varjatumalt Euroopas. Keskpankade bilansid on endiselt hiiglaslikud, kuid börsidel toimuv viitab sellele, et intressimäärade kasv ja rahapakkumise aeglustamine teevad oma tööd.
Sellest pole aga vist keegi aru saanud, mida püüdis öelda USA rahandusminister Steve Mnuchin oma jõulude-eelse pühapäeva hommikul ilmunud pressiteatega, mis rääkis, et ta on suhelnud riigi suuremate pankade juhtidega ja neist ühelgi pole raskusi likviidsuse ega turult laenu saamisega.
Tallinna linna pealt aga oli juba aasta esimeses pooles kuulda ehitusplatsidest, kus töö seisis, sest pangast ei antud enam raha.
Neljandat märki näen ma iga päev. Minu akna all asub parkimisplats, millel kavandatav ehitustegevus on seni kaks korda olnud suurema kriisi ettekuulutajaks.
Kõigepealt taheti seda täis ehitama hakata millalgi enne Vene kriisi. Möödunud kümnendi keskel aga tegi Viktor Levada sellest Eesti kalleima kinnisvaratüki. Nüüd on jälle kuulda plaanist sinna pilvelõhkuja püsti panna.
Nii loodan, et parkimisplatsi maagia kestab ja ehk ei rikuta seegi korda mu aknast avanevat vaadet ära. Vastasel korral olen sunnitud möönma, et seekord on midagi tõesti teisiti.
Muidugi, kas parkimisplatside ettekuulutamisvõimele tasub majandusanalüütikutest rohkem loota – mine võta kinni.
