Eesti Majandusteaduse Seltsi aastakonverentsi esimeses paneelarutelus astus kõigepealt üles Oulu Ülikooli dotsent ja EBS-i külalislektor Hannu Kahra, kes tutvustas Soome maailma paremuselt kolmandaks hinnatud pensionisüsteemi ning rääkis kavadest, kuidas seda täiustada.
Paneeli lõpetas Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja, kes näitas muuhulgas ka Rahageeniuse lugejale juba tuttavat graafikut OECD andmetega, mille järgi Eesti pensionifondide administratiivkulud kuuluvad maailma kõrgeimate sekka, ületades enamikku arenenud riike kordades.
Meist kallimad on näiteks Zambia, Serbia ja Nigeeria, lisaks veel ports arengumaid (nagu Paapua Uus-Guinea), mis graafikule ei mahtunud.
Prooviks ikka parandada
Mõni ütleks muidugi kohe selle peale, et pensioni teine sammas tuleks kinni panna, mina soovitaks tal metsa seenele minna. Pensionisüsteem on asi, mida ikka annab parandada, isegi siis, kui see maailma tippu kuulub, nagu soomlaste oma.
Minul endal muide teist sammast pole. Minuvanusele oli liitumine omal ajal küll kohustuslik, kuid keegi ei sundinud ka. Nüüd, mil keskiga mühinal läheneb, hakkan vaikselt mõtlema, et midagi peaks ehk ette võtma selleks puhuks, kui vanaks saan.
Üks asi on kõrged halduskulud ja nendega kaasnevad tasud (mis näitavad siinmail alanemise märke), teine asi on tootlus, mis sõltub sellest, kui edukalt raha paigutatakse.
Indeksfondid vähendavad tasusid
Aktiivselt hallatud fondid – nagu meie pensionifondid – pole selles sageli kuigi head.
Märksa paremaid tulemusi saavutavad tavaliselt mingi börsiindeksi liikumisi jäljendavad fondid ehk indeksfondid, millel on ka madalam haldustasu. (Indeksfondid ja börsil kaubeldavad fondid (ETF) on tegelikult veidi eri asjad, aga ärme peenutse ning räägime lihtsalt üldiselt indeksfondidest.)
Barclays Global Investorsi uuringu järgi suutis 15 aasta jooksul (alates 1. aprillist 2001 kuni 31. märtsini 2016) ainult 29 protsenti USA suuri aktiivselt hallatud fonde olla edukamad kui suuremaid ettevõtteid koondav indeks S&P 500.
Ega indeksfondid pole universaalne imerohi, mis kõigi riikide pensionisüsteemid terveks raviks. Kui kõik maailma inimesed või lihtsalt väga suur osa neist oma raha indeksfondi paneks, siis ei saaks börsid enam toimidagi.
Aktsiaturud tuginevad aktiivsetele kauplejatele
Börs on alati põhinenud sellel, et tegu on suures osas kasiinoga. Seni, kuni leidub tegelasi, kes oma aktiivse sahmerdamisega börsihindu kõigutavad, saavad indeksfondidesse raha paigutajad nende turjal liugu lasta.
Eesti aga on piisavalt väike ja vaene, et meie liugu ei pane keegi tähelegi. Seega soovitan Warren Buffetti eeskujul kõigile pensionile mõtlevatele eestlastele indeksfonde või midagi lähedast.
Indeksfond ei anna küll kunagi väga suurt tootlust ja mõni võib arvata, et oskab ise raha paremini paigutada. Neile vastaksin Buffetti õpetaja Benjamin Grahami nõuandega.
Aktiivne investor peab olema valmis tööd tegema
Viimane leidis, et kui inimene pole valmis läbi töötama ettevõtte, mille aktsia ostmisele ta mõtleb, viimase viie aasta kvartaliaruannete iga joonealust märkust, siis pole aktiivne investeerimine tema jaoks. (Aktiivne spekuleerimine on teine asi, aga seda ei maksa pensionisambana võtta.)
Muidugi, minuvanune võib pensionile loota – kui sel ajal selline asi veel üldse olemas on – heal juhul ehk alles 70-aastaselt. Kui elanikkond vananeb, tuleb kauem tööl käia. Või lotos võita.
