Miskipärast ei mõtle niimoodi kõrgepalgalised soomlased, kes tselluloosi teevad ise, mööblit aga armastavad allhankena meilt tellida. Miks ometi küll?

Vastus on suhteliselt lihtne – mööbli valmistamise ja kokkupanemise õpetab ka üsna lollakale ära, neist viimast olen isegi mina teinud. Peaasi, et tööjõudu leidub. Oot, mis häda meil selle tööjõuga oligi? Et on vähe ja aina vähemaks jääb? Toome äkki pagulasi?

Tavaliselt on tööstuse lisandväärtuse juures määrav see, kui kalli seadmega (siis on ka kulum suur, aga selle pidime unustama) tööd tehakse – töölinegi peab siis haritum olema. Tselluloositehas on väga kallis, mööblitööstuses kasutatakse tavaliselt üsna odavaid riistu.

Mööblit võib muidugi ka laserlõikepingiga teha, aga ega seegi maksa harilikult suurt midagi – sama, mis mõne mehe auto.

Jah, mööblit annab päris kõrge hinnaga müüa, näeb ka mõnes Tallinna kallimas poes. Kallis on aga mööblidisain ning selle elluviimisega seotud tootmise ja müügi korraldamine. Disainiga on meil vist üsna hästi, müümisega mitte eriti – ent raha toob just see.

Ideaalis peaks mööbel jõudma selle disaini ja/või tootmise korraldanud firma kaubamärgi all lõpptarbijani – olgu selleks siis lihtinimene kodus või mõne hiigelfirma kontoripersonal. Nojah, eks ole meil mõni sellinegi mööblifirma.

Kuid tselluloositehasest jääb mööblitööstus kaugele. Majanduse keskmiselt kõrgem lisandväärtus peaks tooma juurde palka aga ka juuksuritele ja kelneritele – mõistagi ehitusmeestelegi.

Head küsimused on muidugi, kui kõrge see lisandväärtus lõpuks olema peaks ja kas see on ka alati üldse kasulik, aga need ei mahu selle artikli raamidesse.