Uudis

Erik Aru: Kuidas ometi on eestlase lisandväärtus soomlasest madalam?

Lisandväärtus on majandusajakirjanik Erik Aru arvates üks vääriti mõistetumaid majandustermineid. Inimesed ei tea, mida see statistiliselt tähendab ning käivad selle kohta, mis olla väärtuslik, alatasa välja oma arvamusi ja marksismi loengus kuuldut. Foto: Kalle Veesaar

Vaatab Eesti ehitusmees põhjanaabrite juures objektil tegutsevaid soomlasi ja mõtleb: “No ma suudan ikka kolme tunniga rohkem väärtust luua, kui need terve päevaga.”

Soomes ehk see nii ongi, kui kolleegid on eriti laisad, aga Eestis ilmselt mitte, sest siia tulles kukub tublimagi töömehe lisandväärtus kolinal. Ja mitte temast endast sõltuvatel põhjustel.

Lisandväärtus ei näita otseselt töötaja tublidust

Lisandväärtus nimelt pole mitte tehtud tööl põhinev suurus (leidub ka selliseid teooriaid, aga jätame need anarhistidele), vaid sellel, kui palju selle eest raha saab – ehk kui palju palka ja kasumit teeniti (unustame kulumi praegu ära, muidu läheb keeruliseks).

Kui meie töömees teeb kolme tunniga rohkem tööd kui tema naaber kaheksaga, viimane aga saab kolm korda rohkem palka, siis pole midagi teha. Naaber on kaheksa tunniga paljalt oma tööga loonud lisandväärtuse, mis võrdub meie mehe üheksa tunniga tekitatuga.

Kui veel Soomes valminud töö tulemust ka meist palju kallimalt müüa ja tõenäoliselt hulga rohkem kasumitki teenida, läheb ehitusmehe Eestis loodud lisandväärtus veel kahvatumaks. Kõik see kehtib samamoodi juuksuri või kelneri puhul.

Kallim tehas – suurem lisandväärtus

Mõni uljam mõtleja on ka tulnud järeldusele, et paljuvaieldud tselluloositehase lisandväärtus pole suurem asi, pigem tuleks teha Eesti puidust midagi väärtuslikku, näiteks mööblit.

Miskipärast ei mõtle niimoodi kõrgepalgalised soomlased, kes tselluloosi teevad ise, mööblit aga armastavad allhankena meilt tellida. Miks ometi küll?

Vastus on suhteliselt lihtne – mööbli valmistamise ja kokkupanemise õpetab ka üsna lollakale ära, neist viimast olen isegi mina teinud. Peaasi, et tööjõudu leidub. Oot, mis häda meil selle tööjõuga oligi? Et on vähe ja aina vähemaks jääb? Toome äkki pagulasi?

Tavaliselt on tööstuse lisandväärtuse juures määrav see, kui kalli seadmega (siis on ka kulum suur, aga selle pidime unustama) tööd tehakse – töölinegi peab siis haritum olema. Tselluloositehas on väga kallis, mööblitööstuses kasutatakse tavaliselt üsna odavaid riistu.

Mööblit võib muidugi ka laserlõikepingiga teha, aga ega seegi maksa harilikult suurt midagi – sama, mis mõne mehe auto.

Jah, mööblit annab päris kõrge hinnaga müüa, näeb ka mõnes Tallinna kallimas poes. Kallis on aga mööblidisain ning selle elluviimisega seotud tootmise ja müügi korraldamine. Disainiga on meil vist üsna hästi, müümisega mitte eriti – ent raha toob just see.

Ideaalis peaks mööbel jõudma selle disaini ja/või tootmise korraldanud firma kaubamärgi all lõpptarbijani – olgu selleks siis lihtinimene kodus või mõne hiigelfirma kontoripersonal. Nojah, eks ole meil mõni sellinegi mööblifirma.

Kuid tselluloositehasest jääb mööblitööstus kaugele. Majanduse keskmiselt kõrgem lisandväärtus peaks tooma juurde palka aga ka juuksuritele ja kelneritele – mõistagi ehitusmeestelegi.

Head küsimused on muidugi, kui kõrge see lisandväärtus lõpuks olema peaks ja kas see on ka alati üldse kasulik, aga need ei mahu selle artikli raamidesse.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.