Kui Eestis tahavad poliitikud pensionikassat lüpsta, et kulutusteks mingeid veeringuid kokku kraapida, siis maailmas leidub selliseidki riike, kellel on vastupidine häda: nad ei tea, mida paganat kõige selle rahaga peale hakata.
Nii näiteks tabas maailma energiasektori ettevõtteid hiljaaegu paras ehmatus, kui Norra naftarahast elatuv riiklik pensionifond teatas, et lõpetab nafta ja maagaasi sektorisse investeerimise.
Portfellis üle 1 protsendi maailma aktsiatest
Taustaks: norralaste triljoni dollariline fond, mida kõnekeeles naftafondiks hüütakse, on maailma üks suuremaid finantsasutusi, mille kohta kurdetakse, et sellises mahus on juba keeruline investeerida.
Fondile kuulub tervelt 1,3 protsenti maailma aktsiatest, nii et iga selle liigutus kõigutab maailma turgusid. Ainuüksi nafta ja maagaasi ettevõtetesse on fond paigutanud 37 miljardit dollarit.
Sellised fondid on toorainemaadel – aga ka näiteks USA osariikidel – üpris tavalised. Naftast ja muust sellisest kraamist tuleb ju nii palju raha, et oleks mõistlik mitte päris kõike laiaks lüüa. Norra oma tuuakse tavaliselt heaks eeskujuks raha mõistlikust paigutamisest.
Vahel läheb mööda ka
Ülejäänud naftariikide fondid pole alati kõige paremaid otsuseid suutnud teha. Neist vanim, 1953. aastal loodud Kuveidi investeerimisfond mattis möödunud sajandi viimastel kümnenditel miljardeid Hispaania kontserni Torras, mis pettuse tõttu uppi läks.
Teised riiklikud fondid suutsid möödunud kümnendil hulga raha jätta pangandusaktsiatesse – Abu Dhabi näiteks oskas vahetult enne finantskriisi omandada seitsme miljardi dollari eest Citigroupi aktsiaid.
Pärsia lahe naftariikide puhul on omajagu segadust, kellele mis täpselt kuulub. Nii näiteks on laialt levinud eksiarvamus, et Manchesteri City jalgpalliklubi omanikuks on Abu Dhabi riiklik fond Abu Dhabi Investment Authority.
Tegelikult kuulub klubi hoopis sealse valitsejapere liikme šeik Mansour bin Zayed bin Sultan bin Zayed bin Khalifa Al Nahya isiklikule Abu Dhabi United Group for Development and Investmentile.
Oma investeerimisfondid on olemas ka mitmel Kagu-Aasia riigil – näiteks Singapuri Temasek. Loomulikult on riiklik fond ka Hiinal, aga ka Hongkongil.
Eesti kogemus on napp, aga selle-eest õpetlik
Eestilgi on midagi sellist olemas. Veel paar aastat tagasi oli mäletatavasti olemas avalik-õiguslik asutus nimega Eesti Arengufond, mis pidi vaatama tulevikku ja paigutama raha idufirmadesse. Eks neile oli omal ajal väheke liiga heldelt raha antud.
Näiteks liikus linna peal jutt, et kui fondi kontoris oli remonti plaanitud, olla selle läbiviijatel tekkinud eelarvet vaadates esimese ehmatusega küsimus, kas see on koostatud kroonides või eurodes. Kui selgus, et eurodes, tekkis uus probleem: kuidas selle pinna peale nii palju raha laiaks lüüa.
Arvata võib, et riigiametites kiputi selle asutuse peale viltu vaatama. Pealegi oli fondi töötajatel paha komme teisi õpetada, kuidas elu käima peaks ja nii see siis lõpuks kinni pandigi, investeerimistegevus nihutati Kredexi alla. Eestis ju tegelikult pole raha kunagi ülemäära olnud.
