Veebis on tuhandeid väärikate ülikoolide tasuta kursuseid, aga neid kasutatakse halvasti ära. Tüüpilise veebikursuse läbinute osakaal kõigub nimelt viie ja kümne protsendi vahel. Mis meil häda on, küsib majandusajakirjanik Erik Aru.
Hea küll, osa inimesi lihtsalt vaatabki korra mõnda videot ja kaotab kursuse vastu huvi. Uuringud näitavad aga, et teised küll punnitavad, kuid ei saa kuidagi lõpule.
Ise olen läbinud 13 kursust, mis on muutnud mu arusaama finantsmaailmast ja teinud mu palju targemaks biitlite muusika alal. Pooleli on jäänud 29 kursust. Keskmine on seega päris hea. Ent kas saaks paremini?
Osa kursusi on muidugi juba eos lootusetud, näiteks liiga algelised. Ühel õppejõul on aga nii õudne hääl, et teda on võimatu kuulata. Ma ei hakka inimest avalikult mõnitama, kui peale satute, küll mõistate isegi, kellest jutt.
Igav hakkab?
Nentida tuleb, et neis uhketeski koolides on küllalt selliseid professoreid, kes lihtsalt, ülemäära tundeid väljendamata oma slaide ette loevad.
Samas kahtlustan, et tõenäoliselt pole neil seda muret, mida olen kuulnud väljendamas mitut Eesti õppejõudu: millest siis rääkida, kui slaidid otsa saavad? Küllap oleks neil ka siis küll ja veel öelda. Aga veebis ju mõistagi ei kuule sellest midagi.
Eks palju õppejõude on proovinud tavalist klassikalist loenguformaati ka veebi jaoks huvitavamaks muuta, jupitades loenguid ja lisades sinna igasugu vidinaid.
Omast kogemusest siiski ütlen, et kui teema tõesti huvitab, siis kuulad ka pika tuima loengu rahulikult ära. Ühestki kellast ja vilest aga pole kasu, kui asi muidu eemale tõukab. Nii et loengu vormilises küljes pole tegelikult asi.
Halb formaat?
Iseäranis hakkab mulle vastu koduülesannete formaat, kus „tudengid“ peaksid üksteise töid hindama. Ma nimelt olen korra näinud oma „kaastudengeid“, sotsioloogiaaines, mida andis üks malbe ameeriklane, kes korraldas „seminare“, kus ta vestles Skype’i teel kuuega meist.
Üks oli tõesti nutikas, ameeriklanna kuskilt keskläänest, terav ja vaimukas. Tema kaasmaalane, ühe suurlinna tuletõrjuja, uskus end kuuluvat kõrgemasse keskklassi ega tajunud õppejõu delikaatset vihjet, et ametit arvestades ei tohiks see võimalik olla.
Hiinlanna ja venelase inglise keel oli nii puine, et nad püüdsid vältida rääkimast. Üks aafriklane küll rääkis, kuid mulle arusaamatut murrakut. Õppejõud tundus teda mõistvat, küllap see oli inglise keel. Kuues, vist Mongooliast, sõna ei saanud, sest tema internetiühendus katkes pidevalt.
Ja siis suvaline valim sellisest pundist peaks minu töid hindama? Ja mina peaks nende asju hindama? Olles hulk aastaid õppejõud olnud, tundub see viimane mõte eriti õudne.
Palju tööd?
Veel üks probleem on kodune lugemine. Seda on mõnes humanitaarkursuses tõesti palju. Mõnikord tuleks nädalaga terve raamat läbi lugeda. Selleks pole kaugeltki igaüks suuteline. Ja nendel, kes oleks, võib aega nappida.
Nii on püütud koduõppuritele vastu tulla ja palju kursuseid on selliseid, kus edenemine toimub õppuri enda valitud tempos. Enda koha pealt võin öelda, et mulle töötab see vaid vastu.
Kui millelgi pole kindlat tähtaega määratud, kipub see ripakile jäämagi. Kui tähtaeg on liiga range, siis lihtsalt ei jõua ja jääb sellepärast pooleli. Mine võta kinni ja leia kesktee.
Tundub, et ainus päriselt toimiv retsept keskmise tõstmiseks ongi võtta kursuseid, mis tõeliselt huvitavad. Kellel on rohkem iseloomu kui minul, võib proovida ka midagi sellist, mis võiks tööalaselt kasulik olla. Aga mulle igatahes jäi just silma kursus võlukunstist keskajal.
