Uudis

Erik Aru: Miks meditsiin muudkui kulukamaks läheb ja soomlased eestlastest rohkem teenivad?

Muusikalisel alusel on tehtud vähemalt üks oluline majandusteaduslik tähelepanek, kirjutab Erik Aru.Foto: Kalle Veesaar

Majandusajakirjanik Erik Aru kirjutab, mida on Beethoveni keelpillikvartetil öelda nii meditsiini kui ka Eesti-Soome palgavahe kohta.

Vana küünik Bob Dylan pillas kord: “See maa on sinu maa ja see maa on minu maa, muidugi, aga maailma juhivad need, kes niikuinii kunagi muusikat ei kuula.”

Ega see ilmselt paika pea (näiteks Angela Merkel on suur ooperiaustaja), kindlasti aga on muusikalisel põhjal tehtud vähemalt üks oluline majandusteaduslik tähelepanek. Ja majandus pidada ju mõne meelest maailma valitsema.

Ameerika majandusteadlased William J. Baumol ja William G. Bowen nimelt avaldasid 1966. aastal ligi 600-leheküljelise raamatu “Performing Arts, The Economic Dilemma: a study of problems common to theater, opera, music, and dance”.

Eesti keeles kõlaks see siis “Esituskunstid, majanduslik dilemma: teatri, ooperi, muusika ja tantsu ühiste probleemide uuring”. Sellest pärineb Baumoli kuluhaiguseks või Baumoli efektiks nimetatud nähtuse kirjeldus. (Miks ainult Baumoli järgi, ma täpselt ei teagi, kuid ta oli vanem ja majandusteaduses kahtlemata palju teenekam. Tema omaaegne doktorant Bowen nimelt suundus peagi administratiivsele tööle, olles näiteks pikka aega Princetoni ülikooli president.)

Asja sisu oli aga järgmine. Majanduses tervikuna oli varasema poole sajandi jooksul tööjõu tootlikkus ehk väljund töötunni kohta kasvanud ligikaudu 2,5 protsenti aastas.

See tähendab majandusteooria järgi, et kasvama peaks ka töötunni eest makstav reaalpalk. Ja nagu teooria ette nägi, nii juhtuski. Ei, see pole päris sama, mis palgatõus, reaalpalka saab pigem mõõta selles, kui palju asju või teenuseid selle tehtud töötunni eest osta saab.

Samas nentisid Baumol ja Bowen, et Beethoveni keelpillikvarteti esitamiseks oli siis ja on praegugi vaja täpselt sama palju muusikuid kui 19. sajandil. Tavaliselt ei tehta seda ka kiiremini. Kuigi keskmise muusiku tehniline meisterlikkus on ilmselt tõusnud, tajub seda harv kõrv.

Siiski on ka muusikute reaalpalgad koos kõigi teiste ametitega kahe sajandiga kõvasti kerkinud. Ja asi pole selles, et salvestiste kaudu levib muusika suurema hulga inimesteni – selle eest tuleb veel lisa.

Lisaks pole küsimus ainult muusikutes. Reaalpalgad on kasvanud koos majandusega ka teistel erialadel, mida on raske mehaniseerida või muul moel tõhustada, olgu see siis juuksur, pedagoog või haiglaõde.

Nemadki ei suuda oma mitterutiinset tööd suurt rohkem teha, kui nende kolleegid hulk aastaid tagasi, ent sellest hoolimata on reaalpalk palju kõrgem. Mõistagi kaasneb sellega ka nende teenuste hinna tõus. (Muidugi, alternatiiv on palgata vähem inimesi ja langetada teenuse kvaliteeti. Hmm.)

Põhjust võib vaadata kahelt poolt. Ühelt küljest saaks selliste erialade töötajad, kui nende palk ei tõuseks ühte jalga tootlikkust kasvatavate sektorite tasustamisega, lihtsalt ametit vahetada.

Teisalt võivad kerkiva tootlikkusega sektori töötajad tänu tõusvale reaalpalgale osta rohkem asju ja teenuseid, mistõttu on nad valmis ka nende eest rohkem maksma. Nii kasvab üldise tootlikkuse tõusuga nende harude kulu, kus tegelikult rohkem tööd ei tehtagi.

“Kuluhaiguseks” hüüavad seda nähtust need, kes kardavad, et madala tootlikkuse kasvuga alad võivad ülejäänuid pidurdama hakata. Peamine lahendus on muidugi teiste harude tootlikkuse veel kiirem tõus.

Mullu detsembris kirjutasin muide sellest, kuidas eestlase Soome tööle minnes tema toodetav lisandväärtus hüppega kerkib. Seegi on tegelikult seotud Baumoli efektiga.

Neil aastakümneil, kui meie olime Nõukogude Liitu tardunud, kasvas Soomes lihtsalt majanduse tootlikkus niivõrd palju kiiremini, et ka lihtne labidamees saab seal märksa rohkem raha küsida.

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.