Uudis

Erik Aru: Miks on vähene konkurents paha?

Majandusajakirjanik Erik Aru.Foto: Kalle Veesaar

Üks ilmselt leierdatumaid väljendeid majandusteaduses on Adam Smithi (1723–90) “nähtamatu käsi”, mida ta kasutas oma teostes kokku kolm korda, ja mille üle annab praeguseni vaielda, mida ta täpselt mõtles.

Enamasti tõlgendatakse seda niimoodi, et turu “nähtamatu käsi” jaotab hulga omakasupüüdlike askeldajate tegevuse tulemusi nii, et lõppsumma on ühiskondlikult kasulik, kuigi nad ise selle peale üldse ei mõelnud.

Nähtamatu käe toimimise üheks eelduseks tuuakse harilikult midagi täiusliku konkurentsi lähedast ehk suure hulga võrdsete rivaalide olemasolu. Tegelikkuses valitseb maailmas enamasti mittetäiuslik konkurents.

Kõik prillid ühest kohast

Võtame näiteks prillid. Ligikaudu 30 protsenti maailma prilliturust kuulub ühele ettevõttele, mille nimi on EssilorLuxottica. Käivet 16 miljardit eurot, enda kaubamärgid on näiteks RayBan ja Oakley, lisaks valmib suur osa moemarkide prilliraamidest just selle firma tehastes.

Naljakal kombel on selle suurim rivaal hiiglaslik 76 miljardi dollarilise käibega USA kontsern Johnson & Johnson, kuid mille osa prilliturust on Prantsuse firmast üheksa korda väiksem.

Ent kõige levinum on maailmas oligopoliks hüütud olukord, kus turgu valitseb paar-kolm-neli suuremat ettevõtet.

Vodka, rumm ja shampanja ühest kohast

Teadsite näiteks, et maailma müüduimat viina Smirnoff ja enimmüüdud likööri Bailey’s, nagu ka viskit Johnny Walker ning rummi Captain Morgan toodab üks ja sama firma, millele kuulub veel kümneid kaubamärke? (Nagu näiteks 37 protsenti ettevõttest Moët Hennessy.)

Aga ehk seda, mis selle firma nimi on? Ja kui teate, et Diageo, siis mis riigi firma see on? Briti, muide. Mis on aga selle 12 miljardi naelase käibega ettevõtte põhirivaal? Vihje: üks Prantsuse ettevõte.

Prantsuse firma nimi on Pernod Ricard ja käivet on sellel üheksa miljardi euro jagu. Müüb aga selliseid asju, nagu viinu Absolut ja Stolichnaya, džinni Beefeater, šampanjat Mumm, viskit Ballantine’s, konjakit Martell ja nii edasi.

Tublisti väiksem on juba kolmas turuosaline Bacardi-Martini, mis pole vastupidi kahele esimesele börsifirma, vaid kuulub sadadele Bacardi perekonna liikmetele.

Kui lähete keskmises marketis kange alkoholi leti juurde, siis valdav osa sellest, mis pole kohalik kraam, on nende kolme kontserni – või siis kolme-nelja väiksema rivaali – toodang. Ärge arvakegi, et Becherovka või mõni muu armas Kesk-Euroopa naps oleks tehtud iseseisva väikefirma poolt.

Mis on suure eelis?

Sellistel suurtel ettevõtetel on turul hulk eeliseid. Üks on mastaabieelis, tänu millele saavad need pisematest konkurentidest odavamalt toota ja sellest tuleneb hulk eeliseid oma toodete hinnastamisel.

Rahvusvaheline mõõde lubab eri turgudel erineva hinnaga müüa, et kohalikke rivaale välja süüa. Oligopoli puhul tekitab väheste ettevõtete suur osakaal turul aga himu omavahel ametlikke või vaikivaid kokkuleppeid sõlmida, mil moel hinda kujundada.

Lainetav bensiini hind

Meenutame näiteks, kuidas Eestis bensiinimüüjate hinnad kenasti kooskõlas tõusevad ja langevad. Sellistel ettevõtetel pole vaja omavahel milleski kokku leppidagi. Piisab, kui igaüks oma kontoris arvutades järeldab, et ei saa mingit kasu odavamalt müümisest, kui üks konkurent kallimalt müüb ja vastupidi.

Lisaks sellele on väidetud, et “nähtamatu käe” toimet piiravad ka näiteks rahandussektor ja reklaam. Pole kuigi keeruline aru saada, et suurtel, turgu valitsevate ettevõtetel on nendeski valdkondades eelis.

Nii rakendavadki riigid oma nähtavat kätt konkurentsiseadustike ja –ametite näol, et turu nähtamatule käele hingamisruumi tekitada. Sellest, kas ja mil määral sellest kasu on, võib mõni teine kord mõtiskleda.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.